Meil on elukaaslasega probleeme, eks nagu enamikel, kuid meil need korduvad, isegi siis korduvad, kui mõlemad oleme asjad selgeks rääkinud ja lubanud end muuta ja teatud asju mitte enam teineteisele öelda/teha!
Asi on selles, et kui mehele midagi mu käitumises või ütlemises ei meeldi, siis ta provotseerib minuga. Selle asemel, et otse mulle öelda "kallis, mulle ei meeldinud see, sest..." või et "kallis, mind solvas see praegu, kuna..." teeb tema mulle tagasi! Vahest ma pole sellest tagasi tegemisest aru saanudki(sest enda arust pole ma halvasti öelnud) ja siis olen sellest nii aru saanud, et mees norib meelega tüli ja olen ka tigedaks läinud ja siis on riis majas! Aga mees on halvasti võtnud kas siis mu hääletooni või mu sõnu ja nende peale solvunud ning vastanud mulle samaga, et ma aru saaksin, kui tobe mingi asi on! Aga mina ei saa aru, milleks ta mind provotseerib ja "tahab mind õpetada" või siis näidata kui tobe miski minu käitumises on.... sest see on lootusetu, et kapitaalselt midagi muutuks, et mina muutuks, et tema muutuks, sest me oleme väljakujunenud isiksused oma harjumuste ja oma vigadega, neid raske muuta, ammugi neid meist välja puurida....
Mina ei tee igast pisi asjast välja, sest pole mõtet tülli minna, ja veel inimesega kellega on koos nii hea olla, kellega on suhe muidu korras ja ma tean, et igal ühel on omad vead ja ma ei hakka neid vigu temale tagasi tegema! Aga kurvastuseks minu teine pool samamoodi ei mõtle ja mina kurvake ei saa aru, milleks see provokatsioon vajalik on?
Ma ei tea mida ma edasi tegema peaksin, selline probleem on meil juba üle 2 aasta kestnud ja ma enam ei taha, tõesti ei taha, et me riidleksime!
Tänan, kes jõudsid selle pika ja segase kirja läbi lugeda ja kes oskab ka nõu anda!
Tõdete, et riiud ja probleemid on närvesöövad ja kurnavad ning otsite väljapääsu juba korduma hakanud ahelale. Optimistlikult mõjub see, et teil on olnud mõlemal valmisolek asju selgeks rääkida ja soovinud teineteist paremini mõista. Vähetähtis pole ka see, et näete lahendusena ise midagi muuta, teisiti teha. Seni pole aga soovitud tulemust - enda muutmine on osutunud raskeks.
Kirjast selgub, et olete häiritud sellest, et mees korraldab teile õppetunde ja näib, et norib meelega tüli. Teie aga soovite, et ta väljendaks end otsekoheselt ja selgelt. Samuti selgub, et aeg-ajalt on mees teid vääriti mõistnud.
Soov vähendada tülitsemist on teil mõlemal, küsimus on kuidas? Kui teid ei aita kaudsed vihjamised ja tagasitegemised, vaid vajate selgelt ja otse väljendamist, siis selles oleks oluline kokkuleppele jõuda ning rääkida sellest, kuidas oma häiritust väljendada nii, et teisele ei mõjuks see solvavalt, enesetunnet kahjustavalt. Praegu näib, et mees on otsustanud ise, mis teid aitaks muutuda, lootes, et õpite tagasitegemise kaudu. Teie saate anda mehele tagasisidet, kuidas see tegelikult teile mõjub ning mida vajate selle asemel.
Hea algus probleemide lahendamisel on väljendada hoolivust teise suhtes ning soovi teineteist paremini mõista. Oma häiritust ja vajadusi on hea väljendada mina-keeles (nt. ma tahan, et ütleksid avatult ja arusaadavalt, kui teen midagi, mis sind häirib; mul on raske mõista vihjeid ja õppetunde ning need pahandavad mind, ma ootan, et ütled kohe, mis sulle meeldib või ei meeldi jne. jne.).
Mina-keel on suhetes selgust ja avatust loov väljendusviis, mis räägib partnerile, kuidas ma end tunnen ja kuidas mulle teise sõnad ja tegemised mõjuvad. Pinget tekitav on tavaliselt see, kui me räägime sellest, milline teine inimene olema peaks, kuidas mõtlema ja aru saama, oletame, mida ta kavatses, taotles jne. Rääkimata hinnangutest teise isiku kohta või süüdistustest, mis kutsuvad esile peamiselt vasturünnakuid ja õigustusi. Seega hea on kui saaksite leppida kokku, et püüate oma erimeelsusi ja pahameelt väljendada tulevikus teisiti, mitte kaudselt vaid otse, seejuures vältida teineteisele haiget tegemast. Oluline on ka see, et hea suhe ei ole mitte see, kus julgetakse väljendada oma vajadusi ja häiritust ning võimaldatakse seda teha ka teisel. Jätkuvat proovimist ning rahuolu ja õnnelikku kooselu teile!
Tänan vastamise eest!
Ja kui ma juba siia kirjutasin, siis ma küsiksin veel ühe asja kohta.
Et need tülid, mis meil siis olnud, on viinud asja niikaugele, et kumbki teineteisega pärast ei räägi! Mina olen mitte rääkinud sellepärast, et kaaslane on tige ja ta ei taha probleemi arutada ja mis ma siis ikka seinaga räägin ja ennast veel rohkem vihale ajan. Ja niisiis me väldime teineteist ning ei suhtle omavahel(kõigerohkem 1 nädal). Igal korral olen mina kahjuks olnud see, kes on läinud mehe juurde ja öelnud, et lahendame oma asja ära, räägime, kuid seekord mina enam ei taha minna, sest ma ootan ka kaaslaselt seda, et ta saaks aru, et midagi on valesti, et tuleks midagi teha, lahendada, ja et ta hakkaks samuti mõtlema.... Mis oleks teie soovitus mulle, kas vaikida edasi ja oodata mehe initsiatiivi, või ise tegutsema?
Tere, AK! Teie nimi (AK) siin iseloomustab hästi teie kodust olukorda, kui vaikite. Rahvasuus on see rikkis teler ehk "pilt on, heli ei ole." Selline käitumine näitab, et teie meeleolu on sõltuv partneri käitumisest ja teie omakorda püüate teda mõjutada oma käitumisega. Natuke on siin ka võimuvõitlust, et kes on kangem, kes jääb peale (tuginen teie väljendile "igal korral olen mina kahjuks olnud see, kes..."). Teie ei ole olnud mitte kahjuks, vaid õnneks, see, kes on läinud leppima. Õnneks seepärast, et olete ome tunnetega toime tulnud ja asunud asja lahendama. Tulen teie kirja juurde tagasi. Keegi ei saa inimest solvata, kui inimene ei solvu. Inimesele võib öelda ükskõik milliseid sõnu, kuid alati on võimalik neile reageerida mitmel erineval viisil. Võib mõelda, et vaeseke (ütleja), ta ei oska üldse suhelda või tal on vist midagi halvasti, et ta mulle niisuguseid sõnu ütleb. Ta vajab vist abi. Ja ma võingi minna teise juurde ja öelda: "Ma saan aru, et sa oled praegu väga ärritunud ja minu käitumine ärritas sind veelgi. Ma olen nõus sinuga seda olukorda arutama ja ma usun, et leiame lahenduse." Pean kahjuks ütlema, et selline proaktiivne lähenemine suhetele ja inimestele ei ole just eriti levinud. Sageli peavad inimesed sellist lähenemist lausa võimatuks. Kuidas ma saan talle abi pakkuda, kui ta ütles mulle halvasti. Saan küll, sest ma võin valida oma käitumise - reageerimise sõltumatult teise käitumisest. Selle pika selgitusega tahan öelda, et te võite oma mehega suhelda teisiti kui seni, sõltumata sellest, kuidas tema teiega suhtleb. Vaikimise asemel võite minna ta juurde ja anda mina sõnumi, milles väljendate oma tundeid, nagu Marge Vainre eespool soovitas. Või võite teha mehele meelhead, öeldes, et ma näen, et sul on tuju paha, las ma teen sulle lemmiktoitu, või masseerin selga või pakkuge midagi muud, mis talle üllatav on. Sellega muudate juba sisseharjunud käitumismustrit. Soovitan teile soojalt Stephen R. Covey raamatut "Väga efektiivse inimese 7 harjumust", kus juttu reaktiivsest ( teie ja teie mehe senine käitumine) ja proaktiivsest käitumisest. Viimane tähendab seda, et vastutame 100% ise oma meeleolu ja reageeringute eest. See on tulevikueesmärk, aga sinna jõuab harjutamise läbi. Soovin teile suhtlemises teistsuguseid valikuid kui seni. Häid lugemiselamusi ( raamat on üsna paks, kuid ärge peljake, sest teie jaoks oluline teave on esimese veerandi sees) ja nautige uut suhtlemisviisi!
Tänan soovitatud raamatu eest, loen selle kindlasti läbi!
Seda leppimise asja ma olen isegi mõelnud, et sellepärast olen mina esimesena läinud, kuna olen selgusele jõudnud mida ma tahan ja ka sellepärast, et tülitsedes on väga halb elada ja et ma tean, et elukaaslane ei tule esimesena, sest ta on väga kange iseloomuga! Praegu ma samuti arvan, et ega tema vast ei tulegi rääkima, ja nii mulle tundub, et tal oleks nagu ükskõik meie suhtest ja sellest, mis edasi suhtest saab.... mees on nüüd rahulikult(enam pole tige), istub arvutis, vaatab filme jne et nagu üldse mind polekski kodus.
Ma tean, et targem annab järele jne aga ma tunnen, et ma ei soovi minna ise esimesena temaga asju lahendama, sest kui ma seda teen, jääb mulle järjekordselt sisse see tunne, et mees leppis minuga ainult sellepärast ära kuna mina läksin temaga rääkima ja palusin meie asjad korda saada ja siis ma aina mõtlen ja mõtlen, et kas tema tõesti ei taha või ei oska probleeme lahendada?!
