Mure selline. Teisel ringil, uus elukaaslane, ja kõik on väga hästi va. voodielu õigemini- olematu voodielu.
Tõesti toimetab , hoolitseb koduste asjade eest , ei käi väljas üksi, minu last võtab nagu meile ühist, räägib ka tunnetest, mitte midagi ei ole etteheita, kui vaid see, et me ei sexi.
Kas suhe saab kesta nii? Olen alles 30, tema mõni aasta vanem, noored inimesd ja mis kõige hämmastavam suhte alguses selliseid probleeme ei olnud. Siiani käime käest kinni ,kallistame ja oleme muus mõttes ikka nagu paar, aga kuust kuusse ei sexi. Muidugi hakkab see närvidele , tekitab ebakindlust, tulevad ka tülid , sest oleme sel teemal ka rääkinud, tean et see on delikaatne teema, kuid siiski on ta vägagi teadlik et selline elu mind segab. Vaatamata tedmisele, et olen õnnetu, ta midagi ette ei võta , ei pöördu ei seksoloogi, ei androloogi poole. Pigem vihastab, asub ensekaitsesse, ütleb: kas muu ei olegi oluline . Muidugi on , aga kuidas saab nii jätkata...Olme koos olnud 2 aastat ja paranemise märke pole näha. Olen üritanud avameelselt rääkida temaga, saab nagu aru aga ikkagi on pahane ja ma tunnen ennast samuti sandisti-nagu ahistaks teda. Samas normaalne ju on, et inimesd ka seksivad kui elavad koos . Ei taha teda kaotada, armastan teda väga , aga kohati on ahastus suur . Kuidas saada teda oma probleemi tunnistama? Kuidas on võimalik , et mees tõesti hoiab ja armastab , kuid samas jätab nii olulise koha tähelepanuta sest tama jaoks on see ebamugav. Noh usun et inimsed on erinevate libiidodega, aga kuust-kuusse, mitte tahta oma naist-arusaamtu. Kas on üldse lootust, et sellest elust asja saab, kui "need" asjad ei tomi . Muidugi ei ole sex elus peamine ja oleks väga kurb seetõttu kaotada väärt mees nii endale , kui hea eeskuju minu lapsele...kuid jah...mure närib
Kooselus on lisaks pühendumisele ja emotsionaalsele lähedusele oluline ka füüsiline aspekt. Kahtlemata ei saa füüsilist lähedust seada suhtes tugevalt esilplaanile, kuid kindlasti ei tohi seda alahinnata.
Ma saan kirjast aru, et mehe jaoks tekkinud olukord probleemiks pole. Seega, antud juhul võib siis öelda, et rahulolematu olete Teie. Saan aru, et olete püüdnud oma mehega ka avameelselt rääkida kuivõrd Teid olukord häirib, samuti soovitanud temal abi saamiseks pöörduda erialaspetsialistide poole. Kuna tema jaoks probleemi pole (või siis ta pole valmis seda tunnistama) siis on üsnagi loomulik tema vastumeelne reaktsioon nende variantide suhtes.
Seda rahulolematust pole võimalik suhtes aga üksinda kuidagi lahendada. Rahulolematus seksuaalvahekordadega üldjuhul ei ole midagi sellist, millega suudetakse harjuda, kohaneda. Ja kui probleemiga mitte tegeleda, siis see pigem süveneb ja füüsiline distants põhjustab ka emotsionaalse kaugenemise.
Seega - väljendage oma soove ja vajadusi elukaaslasele. Küsige ka tema soovide ja vajaduste järele. Suhte püsimise seisukohast on äärmiselt oluline, et mõlema poole vajadused oleks rahuldatud, "ohvrite toomine" ei saa kesta kaua. Mehe vähenenud seksuaalhuvi põhjuseid võib olla mitmeid, muuhulgas nt depressioon vms.
Soovitan väga minna koos mehega seksuoloogi vastuvõtule. Ja koos eksperdi abiga leida toimunud muutuse põhjused ja lahendused.
Tänan vastuse eest,
olen temaga avameelselt rääkinud. Olen rääkinud oma soovidest ja palunud tal ka enda soovid kõva- selge häälega välja öelda. Mind kurvastabki kõige enam see et ta nagu ei taha abi otsida, on isegi tunnistanud et jah ,midagi on jama, aga minu mure, nagu tunduvalt suurem, kui tema oma.
Depressiooni hetkel küll ei ole, töökoht meeldib ja üldine õhkkond kodus ka rahulik. Ta on üldse selline rahumeelne inimene ja on ilmselgelt häritud minu aeg ajalt esile kerkivate küsimustega ,kaua võib ja miks midagi ette ei võta. olen pakkunud välja ,et panen talle aja kinni vastava arsti juurde, et lähme koos jne.korra isegi oli nõus ,nüüd aga ajab juttu ,pole aega ...Kui ma üldist hoolimist ei tajuks arvaks et talle meie suhe üldse korda ei lähe, aga ausalt ,muus mõttes paremat meest ei oska tahtagi.
sul on hull ja minul tundub siiski veel hullem,justkui saatusekaaslased ja tean ka seda olukorda kuigi pole ise sedalaadi üleelanud,kirjutasintegelikult sellex et selgust saada,kuid seda on raske teha
Loen ja mõtlen ,et mul on täpselt samasugune probleem ,ainult et vastupidi - naisega.Kui ma püüan temaga
sl teemal jutu teha ,siis tõmbub ta enesekaitsesse. Kas hakkab mind millegis teemasse mitte puutuvas süüdistama või ütleb ,et anna aega .Olengi andnud ,ainult et see on kestnud aastaid.Muidu on meil läbisaamine hea.
mul oli joosepiga sarnane olukord lugu. kõik oli tore, aga - no sex (pikim vahe oli vast mingi 6 kuud). lõpuks loobusin naisega sel teemal rääkimast (kaua sa ikka peaga vastu seina jooksed) ja püüdsin iseendaga kuidagi toime tulla. Ilmselt muutusin ka ise külmemaks ja tõrjuvamaks. ühel hetkel leidis naine teise mehe kelle pärast ta siis minu maha jättis. sest ei olnud ma piisavalt hooliv ja hell. otsige prof abi enne kui teineteise suhtes külmaks muutute - Angelal on õigus - ohvrite toomine ei saa kesta kaua
