kui naisel oli armuke (nüüd juba elukaaslane) ja seetõttu meie kooselu lagunes, kas siis on parem teada millal ja mismoodi kõik neil alguse sai või on lihtsam elada teadmatuses ja võtta olukorda sellisena nagu see on? kellel sarnane lugu selja taga oskab ehk kommenteerida.
Teadmatus on parem. Ja miks? Sest kui see praegu sulle haiget teeb, siis milleks seda? Tulevikus on juba nagunii kõik ükskõik - milleks seda vahepealset vaeva.
Olen ise sama kogenud, sellepärast nii soovitangi.
Saan aru, et teie suhe on lõppenud ja uuesti alustamisele sa ei looda. Seega on praegu oluline, et ka Sina suudaksid eluga edasi minna. Suhte lagunemine võib olla väga valus, lein (uskmatus, eitamine, viha, süüdistamine, lõpuks kurbus) võib kesta vähem või kauem. Toimetulekuviisid on siin erinevad. Seepärast on väga raske Sulle vastata, kas kergem oleks olla teadmatuses või teada.
On kõnekäänd, et mida ei tea, seda pole olnud. Võibolla tõesti on targem teada võmalukult vähe ja see vähene vägisi selja taha jätta.
Teisalt on fantaasia vahel palju hullem kui tegelik reaalsus. Kui saaksid vastused kõigile oma küsimustele ja kahtlustele, saaksid need läbi töötada ja siis unustada.
Inimesed on erinevad ja lood on erinevad, mis oleks Sulle parem, saad otsustada vaid Sina ise.
Tore koolitaja küll - teine pöördub siia küsimuse ja murega, vastus on, et "...mis oleks Sulle parem, saad otsustada vaid Sina ise"...
Fantaasia võib muidugi hullem olla, aga kust teada mis on tõde, mis vale? Kust teada, kas sind ülepea petetud on? Kui on, siis fakt jääb faktiks ja seda ei peaks üldse mingi fantaasiaga siduma. Küsimus on, et kuidas fakti suhtuda?
