Oleme elukaaslasega koos olnud pea 3 aastat. Selle aja jooksul on olnud küll mitmeid lahkuminekuid, kuid alati on jälle ära lepitud ja eluga edasi mindud. tean, et ta on mulle ka valetanud ja sellepärast oli ta vahepeal ka minu usalduse kaotanud. Olime rääkinud lastest ja abielust ning märtsi algul jäingi rasedaks. mees oli kohutavalt õnnelik ja on siianigi (vähemalt jätab ta selise mulje, et on). Pole olnud vähimatki kahtlust, et ta mind petta võiks, sest igapäev peale tööd on ta kodus. On hooliv, armastav ja räägib kui väga ta mind ja tulevast titat armastab Süünituseni on jäänud paar nädalat ja ta loomulikult tahab mees ka kaasa tulla. Ostame koos lapsele asju ja ta räägib, et tahab talle ainult parimat ja minuga veel lapsi saada. Olin õnnelik...kuni eilse õhtuni, mil tegin suure avastuse. Hot.ee-s kus meil mõlemal kasutaja on, oli salvestatud veel üks kasutaja. Meil kumbalgi pole sinna parooli salvestatud, sest teame üksteise omasid peast, kuid selle kasutaja parool oli salvestatud. Logisin sisse. Kirjasid lugedes sain oki ja tahtsin seal samas ära surra. Lihtsalt nii masendav oli. Mees pidas kirjavahetust mingite tüdrukutega. Ja seda juba augusti algusest siiamaani. Seal oli armastusluuletusi ja iga kirja lõpus oli, et kalli ja musi ning loodan et varsti kohtume. Ühele neiule oli ta rääkinud kui kehv ja ebakindel suhe tal on. Üks kiri mille mees saatnud oli, kuid millele vastatud polnud oli sellise sisuga: nägin su pilte ja sa oled väga kena. kas sa oleksid nõus armukeseks hakkama ja palju sinuga tund maksab? Ma ei osanud sellise asja peale midagi enam teha, isegi nutta mitte. Mulle nagu tundus et ta polnud kellegagi veel kokku saanud, sest nad elasid vist Tartus, kuid mehel oli selline soov küll. Kuid ega ma ju 100% kindel olla ei saa. Igatahes läksin magamistuppa ja lihtsalt nutsin. Mees tuli siis ukse taha ja hakkkas ajama, et ma ukse lahti teeks ja räägiks miks ma kurb olen. Küsis kas tema on midagi teinud ja sama nagu vastas ka mulle, et ma ju peaksin teadma, et ta ei petaks mind kunagi. Ütlesin talle, et asi pole temas, vaid olen vanaema pärast kurb(paar nädalat tagasi suri mul vanaema ära). Kuid ega ma temaga õhtupoolikul enam midagi ei rääkinud ja ka täna hommikul mitte. ise oli ta ka kuidagi vaikne. Ju ta siis arvas, et mul on jälle mingid tujud. Igatahes ei tea ma enam kuidas käituda. Kas peaksin temaga sellest rääkima? Aga kardan seda kohutavalt, sest kõik meie tülid(pooltes on ka tema süüdi olnud) on ta osanud enda kasuks pöörata. Seega olen alati mina süüdi jäänud. Kujutan, ette kuidas ta hakkab süüdistama, et mina olen tema asjades sobranud. ta on lihtsalt niivõrd kaval ja oskab kõik enda kasuks pöörata. Seksi koha pealt veel niipalju, et sellega pole tõesti tükk aega tegelenud,sest mul pole seoses rasedusega lihtsalt isu. Kuid mees on selles suhtes väga rahulik ja ütles, et tema kannatab küll ja et peale sünnitust on selle asjaga küll aega tegeleda ja et seks pole kõige tähtsam. Räägib mulle pidevalt, kui ilus ma olen ja et ta tahab ainult mind. Praegu läheb mul süda pahaks kui sellist juttu kuulen. Lahku minna on tõeliselt kohutav, kuid kuidas ma saan sellise mehega koos elada?
Issand kui kurb lugu! Su maailm kukkus vist kildudeks. Ma ei tea kas see teie puhul aitab aga ma räägin enda kogemusest. Minu mees läks ka minu rasedude ajal veidi (loe:palju) hulluks. Umbes sama teema nagu sinul ja lisaks veel öised kodust ära olemised.Rääkis,et armastab aga teod olid armastusest kaugel. Mulle tundus, et see suhe on läbi ja ta ei hooli enam. Kummaline asi juhtus aga siis, kui sündis meie väike pojake. Olime perepalatis ja kuna laps sündis keisriga, oli issi esimene, kes sai väikese lootevõidese ilmakodaniku oma sülle. Ka järgnevad päevad tegeles lapsega mees, sest mina olin üsna hädine. Kui olime lapsega koju jõudnud, oli minu mees nagu ümber vahetatud - ei ühtegi muud huvi peale oma pere! Ja on seda siiani.
Ma tean, et see pole reegel aga mõnikord väga lähedane kogemus oma sündinud lapsega, paneb mehele mõistuse pähe ja tähtsuse järjekorra paika.
Loodan, et siin on kedagi kes oskab sulle paremat nõu anda kui mina. Aga loodan ka, et minu sõnum näitab sulle, et kõik võib veel hästi minna!
Ja kas sa rääkisid temaga kui said sellisest kirjavahetusest teada? Ma kardan temaga nii kohutavalt rääkida, sest arvan et kuidagi moodi jään ikka mina süüdlaseks. Ja kuidas sa tead, et ta enam ei tegele sellise asjaga? Kontrollid ta postkasti?
Kallis, naine! Mul on raske ette kujutada, mida te tundsite, kui neid kirju lugesite, kuid usun, et okk oli see tõesti. Me lähtume teiste inimeste tegude hindamisel alati oma põhimõtetest. Teile ilmselt ei tule pähegi hakata oma suhte kõrvalt kellegagi selliseid kirju vahetama. Väidetakse, et mehe pea oleks nagu "kummut", milles hulga erinevaid sahtleid ja ta võib neid ühekaupa avada. See tähendab, et armastus ühes sahtlis, perekond teises ja flirt tüdrukutega kolmandas sahtlis ja need ei sega üksteist. Naistel seevastu pidi peas ainult üks suur "sahtel" olema, kus kõik asjad koos. Nii kui puudutad üht valdkonda , nii kaasnevad sellega ka teised teemad. Mehed räägivad tööl väga vähe oma perest, sest sel ajal on lahti ainult sahtel "töö". Naised räägivad lisaks tööga seotule ka lastest, mehest, riietest jne, sest sahtel on lahti ja kõik valdkonnad nähtaval. See on üks seletus, miks mehed meie, naiste, jaoks nii mõistetamatult käituvad. Teine teema on teie hirm sellel teemal rääkimise ees. Teie kirja lugedes tekkis mul tunne, et loen tütre pihtimust, kes tunneb hirmu isa ees. Kas teie suhe on ikka võrdsete partnerite suhe? Võrdses suhtes pole keegi süüdi, vaid otsitakse koos mõlemale poolele sobivat lahendust. Abielu pole vastandite võitlus, vaid teekond kahekesi koos, kus aidatakse üksteist, et oleks kergem minna.Kas teie suhe on selline? Kas on midagi, mis aitaks sellel selliseks kujuneda? Kirjutate, et tunnete hirmu, et jääte süüdi. Mis siis selle tulemusena juhtub? Mis saab edasi, kui jääte oma murega ja nutate salaja patja. Ma arvan, et selline käitumine rikub teie tervist ja ka suhet, sest mehele jääb arusaamatuks, mis teid vaevab. Rahvasuu ütleb, et teised suhtuvad meisse nii , nagu me ise endasse suhtume. Kui teie ei väärtusta ennast, siis pole seda loota ka partnerilt. Alustage sellest, et andke üks mina teade oma mehele. Mina teade annab teisele teada, kuidas tema käitumine mulle mõjub ja millised tunded mul seoses sellega tekivad. Mina teade ei süüdista, vaid teavitab. Nt, Kui sa internetis vahetad tüdrukutega intiimseid kirju, siis ma tunnen suurt hirmu... ( siia tunne, mis teil on)et sa jätad minu ja lapse maha. Praegu vajan ma kindlustunnet, et minul on mees kõrval ja lapsel on isa olemas (eelnev on minu tõlgendus, aga teie väljendage ikka oma arvamust). Kui mees hakkab teid süüdistama nuhkimises vms, siis kuulake teda ja peegeldage tagasi:"Ma näen, et sa oled tõesti vihane, et ma sinu kirju lugesin. " Las ta valab siis oma viha välja. Seejärel korrake oma mina teadet ja paluge ka selgitust, kui seda veel pole tulnud. Teatage, et teile ei meeldi, kui teie mees ja tulevase lapse isa vahetab kirju teiste naistega, sest te ei tunne ennast turvaliselt, kui ta nii käitub. Mõelge rahulikult läbi, mida tahate öelda ja siis tehke see ära. Kindlasti mõelge ka sellele, et kas te ikka piisavalt endast lugu peate. Kas olete kindel oma väärtuses ja julgete elule vastu astuda usus, et ma tulen toime. Mõelge kõigi oma heade omaduste ja suurepäraste oskuste peale ning tundke ennast austamist ja armastust väärivana. Meie sisemine hoiak mõjutab ka teisi ja nende suhtumist. Rahulikult enesekindel naine mõjub mehele kindlasti teisiti, kui tüdruk, kes kardab "süüdi" olla. Kui teil siiski julgust napib ja ka foorumi kirjad olukorda ei kergenda, siis soovitan otsida psühholoogi, kellega oma muret jagada. Tegutsege, sest laps vajab rahulikku keskkonda ja tasakaalus ema. Armastusega, Vaike Kumari
Vt.22.11.06 Jah ma rääkisin temaga peale seda kui olin kõik teada saanud. Loomulikult tuli suur tüli. Ja mina olin raseduse ajal tundlikum ka kui muidu - pisaraid oli rohkem kui vaja. Ma arvan, et see esimene rääkimine oligi kõige jubedam aga samas ka vajalik. Ta sai vähemalt teada, mida ma tundsin ja kui valus mul oli. Eks paari päeva pärast saime samal teemal ka juba rahulikumalt rääkida.
Et kuidas ma tean, et ta enam selliste asjadega ei tegele? Noh esiteks pole ta olnud ühtegi ööd kodust kadunud (vanasti oli seda päris palju). Ja kogu tema olek lihtsalt näitab, et tal pole muid huvisid pale pere. Kui ta arvuti taga istub, siis alati nii, et ka mina olen kodus ja mapole tähele pannud, et ta otsiks seal olemiseks olukordi kus saaks salaja omi asju ajada. Tema postkasti ma kontrollinud ei ole!
Aga seda pean küll kahjuks tunnistama, et hoolimata sellest, et nüüd kõik korras paistab olevat, on ikka aeg ajalt hirm, et äkki tulevad vanad trikid tagasi. Kui usaldust on nii rängalt petetud, siis on seda väga raske tagasi saada. Eks selle tundega tuleb endal tegeleda. Kõike kaunist sulle!
Enesekindluse moment tundub mulle selles olukorras tõeliselt oluline. Sünnitus ja emaks saamine ootab sind ees kõigele vaatamata ja see ongi see, mis sind tugevaks teeb! Mehe väikesed jaburdused on ausalt öeldes igati ootuspärased. Eks ka tema on veidi ärevil ja närvis. Mis puutub seksi, siis see on väga oluline teema meeste jaoks üldjuhul, nii et võimaluste piirides soovitan tegeleda
Vabandan kui olen negatiivne,aga sinu mehe käitumine tekitas minus vastikust ja palju muid halbu emotsioone.Tunnen sulle kaasa ja loodan ,et asjad muutuvad paremuse poole. Arvan ka ,et sa ei tohiks hakata edaspidi liigselt kahtlustama ja näägutama ,sest see rikub rohkem teie edaspidiseid suhteid,aga ma ei õigusta mehe käitumist ,see oli alatu ja silmakirjalik,ei saa ju meest õigustada situatsioonis ,et naine on lapseootel ja ta ei saa elada mingil põhjusel seksuaalelu,siis on mehel õigus luua kõrvalsuhteid. Peale selle tundub su mehe suhtumine nendesse kirjasõbrannadesse kummaline,rahapakkumine seksteenuse eest ja nii edasi.. .
Aga see on sinu elu ja pere ,nii et ise pead olema tugevam ja rohkem ennast väärtustama.
Soovin sulle kõike paremat ja ole tubli.
Seda lugedes hakkas tõeliselt halb sees :S
Ja veel see ka, et minu mees räägib mõningaid asju samamoodi minu/meie kohta.... hakkasin kohe pabistama, et kuidas see võimalik küll on? Aga nagu näha, siis siin elus on kõik võimalik!
Jõudu ja jaksu sulle!
