Ma ei tahaks hakata rääkima pikalt ja laialt, proovin äkki saan lühidalt ja arusaadavalt. Oleme abielus olnud 15 aastat, vahelduvate tõusude ja mõõnadega. Nüüd olen mina kodus olnud juba 3 aastat meie viimase ( kolmanda) lapsega. Kuna mees on pidevalt tööl, püüan koduste asjadega ise hakkama saada ja teda mitte tülitada. Ta tuleb töölt, võtab tööd koju kaasa, või vaatab telekat, või jõuab nii hilja. ka nädalavahetustel on ta tööga seotud. Nüüd aga teatas ta minu pika nurumise peale, et ta ei tahagi meiega koos elada, sest ta ei tunne et see kodu on ka tema kodu, et mina muutkui toimetan siin ja tema tunneb ennast võõrana. ja et me peaksime lahku minema just selle pärast et minul on nii parem, et siis saan teha mida ise tahan, ei pea temalt küsima. Et midagi parandada või kellegiga nõu pidada ta ei taha, sest ta ei jõua, on väsinud. Aga ma ei taha tast lahku minna, lapsed palusid pisarsilmi, emme lepi issiga ära. issi ütleb et meil pole mõtet leppida, kuu aja pärast on meil jälle arusaamatused. Aga a ei taha uskuda et meie abielu on hukule määratud, et me ei saa midagi parandada. Tahaksingi küsida, kas keegi on suutnud nii sügavalt oma suhte taas jalule ja hästi toimima seada. Jah ma olen teinud ise ka vigu, ja teda solvanud, vahel isegi nimelt sest ma olen sellest kodus istumisest nii tüdinenud ja väsinud. Kui mul teda tarvis on, siis teda ei ole, ikka on tal töö ja töö. Ta ütles et momendil pole tal veel kohta kuhu minna ja seega on ta veel mõni aeg meie juures ja otsib kohta. ma ei tea mida teha, ma tunnen et ma enam ei jõua elada Kui kuskiltki hakkaks paistma mõni lootusekiir. Ma nii kardan, et ta on nii põikpäine, et ta ei mõtle ümber
ma ei oskagi midagi öelda see otsus tundub nii kummaline, kas sa ise ei ole mõelnud et 15 aastat kooselu, ja järsku ei taha ta seda. kas sa rääkinud oled temaga kui ütleb et tunneb ennast võõrana võib-bolla on see ettekääne.elate 15 aastat koos ja järsku ei taha enam, see tundub imelik selkida välja see asi.. soovin kõike head ja loodame et see tuju läheb üle..
Ma koguaeg mõtlen selle ütle, et miks küll nii on läinud. Me oleksime nagu lahku kasvanud, kuigi mina väga tahaksin temaga koos olla ja koos on meil hea, kui vaid mõlemal on hea tuju. temal on aga tööjuures suur vastutus ja pingeid ja ta ei oska neist vabaned koju tulles. ta on üldse väga kinnine inimene. hobid on tal sellised, et neid koos perega teha ei saa, sõpradel enamuses aga peresid enam pole. Ta ei taha kellegile tunnistada, et ta ei saa hakkama. Ma ju ei tea mida ta mõtleb, mina tema pähe ei näe, kui tema ei räägi. Me räägime töö asjadest täiesti normaalselt, aga millestki uust-ei, nagu mingi barjäär oleks vahel. Ma tahaks teda kallistada, teda toetada tema kaissu pugeda, aga ta on külm nagu jää mägi ja ma ei tea kas ta tahab seda. Kuidas saada inimene rääkima ja kuidas aidata inimest, kes ise abi küsida ei taha. Tunnen et ka minust saab ahervare kui me nii jätkame, aga praegu ilma temata oma elu ma ette kujutada ei oska
Tere!
Olukord, milles praegu olete on raske, sest palju on küsimärke. Teadmatus tekitab ja säilitab pingeid mitmekordselt.
Otsite vastust küsimusele: "Miks mees on otsustanud pere maha jätta?" Otsite vastuseid süüdistustest iseenda vastu. Teie olete olnud parim naine ja ema oma perele. Kolme lapsega tegelemine ja majapidamise korrashoidmine on kui mitme kohaga töötamine. Paratamatult jääb midagi tahaplaanile.
Olete probleemi märganud ja püüate sellele selgust saada. Mees vaikib. Järelikult ta ei räägi seda, mida te kuulda ei taha.
Võimalik, et te ise ka aimate milles tegelikult on probleem.
Rääkimisel abikaasaga võiksite oma sügaval sisemuses peituvaid hirme välja tuua.
Ärge keskenduge hetkel hirmule üksi jääda, vaid olukorras selgust tuua.
Teie abikaasa on tunnete segaduses. Üleujutatud emotsionaalses seisundis ei ole soovitatav teha ühtki elutähtsat otsust. Seega abi vajab Teie mees, et selgust saada iseendas.
Selles olukorras inimene keeldub probleemi tunnistamast ja endale abi saamisest.
Püüdke jätkuvalt rääkida oma mehega. Et teda mitte endast kaugemale tõrjuda, püüdke teda mitte süüdistada, vaid väljendada oma tundeid ja seisundit.
Siiski tundub, et hetkeolukorras selguse toomiseks ja tulevikuprobleemide ennetamiseks vajate koos mehega perenõustaja abi.
Aga mida teha, kui ta on kindlalt väitnud, et kuhugi abi saama tema ei lähe. Kellegiga tema ei räägi. ma ei saa ju täiskasvanud inimest jõuga sinna tuua. Eks ma proovin temaga rääkida. Arvan aga kui ma tol õhtul poleks jõuga talt sõnu suust välja tirinud, oleks ta mulle rääkimata jätnud ka oma lahkumineku plaanidest. Samas ütles ta veel jutu lõpetuseks, et ma ei taha sellest rohkem rääkida ja ma ei taha oma sõnu süüa, et kui ma lubasin minna siis ma ka lähen. Kui ma praegu temaga mõnd töö asja räägin, siis vastab ta viisakalt, võpatab küll, kui ma teda kõnetan, aga ta ei vaata mulle otsa, ühesõnaga on kuskil kaugel ära
Minul on umbes samalaadne probleem.Tulin just foorumisse,et abi leida. Mina olen oma mehega olnud koos 9 aastat ja meil on üks laps.Me ei ole kahjux abielus. See on olnud mulle läbi koosoldud aastate üheks mureks,sest mina olen tahtnud abielluda aga tema mitte.Ta on kinnitanud,et armastab mind ja et paber ei muuda tema jaoks midagi ning ei saa aru,miks see minu jaoks nii oluline on. Paar aastat tagasi otsustasime,et tahame veel ühte last aga see ei läinud nii hästi nagu lootsime.Aeg läks aga ei midagi. Selle aasta juulist jäin lapseootele aga mu rasedus katkes 7.ndal nädalal. See oli mu jaox suur okk. Vahepeal võtsin bille ,nüüd kui ütlesin talle, et võiksime uuesti proovida sain vastuseks,et mine parem osta uued billid. Ma oli väga üllatunud ja edasi tuligi jutt ,et me peax lahku minema. Nüüd ongi suur mure (suisa ahastus). Ütleb,et see on tema jaoks ka valus jne.Tahaksingi küsida,kus Tartus võiks nõustamisele minna? Millised on variandid? On äkki mõni hea raamat,mis annaks nõu,kuida sellises olukorras käituda jne. Mina ju armastan oma meest ja tahaksin teha kõik sellaks ,et perekonda päästa.
Tead, vahet pole, kas ta jätab kõik välja ütlemata või laob mistahes (absurdseid) põhjendusi. põhiindikaator on,. et ei soovi leida lahendust võõrdumisele, ei soovi nõustajat, näeb ainsa lahendusena lahkuminekut.
Meil oli täpselt samuti. Mingu ja saagu kõigepealt oma identideet korda. Arvatavasti kujutles sind ideaalse naisena, kes tema õnnelikuks teeb.
Aga tead, keegi ei saa inimest õnnelikuks teha, saab ainult koos olla õnnelikumad ja toetavamad kui üksi.
Võiksin kihla vedada, et siin on taga lahendamata lapsepõlvetraumad.
Kui oled lugeja inimene, mine vaata Tommy Hellsten'i raamtut "jõehobu töökohas".
pereklubi.com on ka päris asjalik sait - seal on selline toetav õhkkond.
Kui kuskiltki hakkaks paistma mõni lootusekiir. Ma nii kardan, et ta on nii põikpäine, et ta ei mõtle ümber