mul on 5 aastat endast noorem mees, ise olen 27 ja mul on ex mehega kaks last, ja praeguse mehega 1aastane laps. mul on selline mure et talle ei meeldi tundeid välja näidata, ta ise ütleb et talle ei meeldi et on harg. algusel ta ütles ja oli hoopis teist sugune. kas ta kardab või.ja olen ise kaa nüüd selline et ei väljenda oma tundeid sest ta ise ka ei tee seda miks peaks minagi, kuigi vahest on tahtmine nii suur aga surun selle tunde alla.kuidas saaks inimest natuke rohkem rääkima.
mina näitaks oma tundeid julgelt välja, küllap ühel hetkel ka vastu hakkab tulema. muidu on nii, et kumbki ei näita, sest teine ei näita ja see juba heaga ei lõpe. omast kogemusest tean.
näiteks ma ütlen et armastan või igatsesin su järele,jään ootama ei mitte midagi, siis küsin sa igatsenud vä ta vastab ikka, no ma ei sa konkreetset vastust.aga tänks nõuande eest eks proovin.
Ka minu abikaasa on vahel kinnine,aga ainult siis kui tal mingi mure on.muidugi on seda raske taluda,aga sellega harjub,tuleb enamus ajast vähemalt oma tundeid näidata ja küll jäämägi kunagi sulab.
Äh, kes kinniseks loodud see selliseks ka jääb, eriti kui ise lihtsalt jää sulamist ootad. Minu mees kah kinnine. Lausa hulluks ajab vahel . Aga neid hetki ikka vahel tekib kui rääkida saame. Aga selleks peab ise kuradima palju vaeva nägema. Kõik asjad peavad sobima - ei tohi väsinud olla, lapsed kuskil mujal või magamas, ise rahulik, mees rahulik ja siis peab ka veel hulk aega mässama igasuguste minasõnumite ja aktiivse kuulamisega. Kui siis lõpuks mehe rääkima saad, on küll hea meel, et su vaev vilja kandis ja probleemid teemaks saab võtta aga samas on nii kehv tunne, et iga kord kui omavahelisi asju arutada, peab nii pikalt vaeva nägema ja aega ka veel hullult valima. Ühesõnaga on see lõpuks jube tüütu ise kogu aeg sähmida ja ka solvav, et mees mitte kunagi ise valupunkte jutuks ei võta. Millest ta muide on täiesti teadlik, sest vahel on ju teda ikka rääkima saadud ju. Ega muud teha polegi vist kui lihtsalt ajapikku järjest rohkem oma mehega elama õppida ja ehk tulevad ka elukogemusega need nipid kuidas hakama saada. Mina ka alles õpin . Ja lõppude lõpuks ise me need mehed endale valinud ju oleme,kes ütleb et mõne teisega parem oleks. Alguses armumise ajal muidugi räägitakse omavahel palju, hiljem jääb seda vähemaks. Keskendume siis sellele, mis temas head on ja ütlema ka seda talle. Ehk hakkab siis rohkem rääkima
Igatsed lähedust ja tunned end petetuna, kuna mees muutunud varasemast kinnisemaks. Oled solvunud ja jätad ka oma tunded väljendamata. Kui tahad aidata meest avanema, siis see kindlasti sellele kaasa ei aita. Kinnisuse põhjus on inimese varasemates kogemustes, juured enamasti lapsepõlves. Inimesed, kes on ebakindlad või kelle enesehinnang on kahjustunud, pelgavad oma tundeid näidata ja mõtteid avaldada. Enamasti puuduvad ka eeskujud avatud suhtlemisest.
Tähtis on teada, et kedagi ei saa panna avanema. Küll aga saab kas sellele kaasa aidata või olukorda veelgi hullemaks teha. Kui Sina jätkad avatud suhtlemist, võib mees aja jooksul sellest julgustust saada ja eneseväljendamist õppida. Eve juba kirjutas, et on vaja kasutada nii mina- sõnumeid kui aktiivset kuulamist. Olen sellega 100% nõus. Tähtis on vältida suhtlemistõkkeid (sina-keelt), mis sunniks teist veel rohkem endasse tõmbuma. Ja kui mees vähegi ennast väljendab, on kasulik peegeldada tema öeldut: nii ta kogeb, et oled temast aru saanud ja ühtlasi aitab see leida tal eneseväljenduseks vajalikku sõnavara. Eriti tähtis on see siis, kui ta millegagi rahulolematu on.
Tähtis on õppida mõistma ka tema olemasolevaid väljendusviise. Sõnad on ju vaid vähene osa eneseväljendusest. Inimese olemisest saad aru,on ta väsinud, rõõmus, vihane vms. Ka siinkohal on see arusaamine sobilik sõnadesse panna: "Sa paistad õige väsinud...", "Täna oled sa õige heatujuline...", "Sa näid mures olevat...", "See olukord vihastab sind..."
Lisaks Th. Gordoni raamatutele ja suhtlemisõpikutele soovitan B. Angelise "Kuidas armastada kogu elu" ja B.Smidt "Stress hommikusöögiks. J.Gray raamatutest Marist ja Veenusest leiab palju praktilisi näpunäiteid naiste ja meeste erinevuste arvestamiseks.
Armastust ja kannatlikkust!
. Aga neid hetki ikka vahel tekib kui rääkida saame. Aga selleks peab ise kuradima palju vaeva nägema. Kõik asjad peavad sobima - ei tohi väsinud olla, lapsed kuskil mujal või magamas, ise rahulik, mees rahulik ja siis peab ka veel hulk aega mässama igasuguste minasõnumite ja aktiivse kuulamisega. Kui siis lõpuks mehe rääkima saad, on küll hea meel, et su vaev vilja kandis ja probleemid teemaks saab võtta aga samas on nii kehv tunne, et iga kord kui omavahelisi asju arutada, peab nii pikalt vaeva nägema ja aega ka veel hullult valima. Ühesõnaga on see lõpuks jube tüütu ise kogu aeg sähmida ja ka solvav, et mees mitte kunagi ise valupunkte jutuks ei võta. Millest ta muide on täiesti teadlik, sest vahel on ju teda ikka rääkima saadud ju. Ega muud teha polegi vist kui lihtsalt ajapikku järjest rohkem oma mehega elama õppida ja ehk tulevad ka elukogemusega need nipid kuidas hakama saada. Mina ka alles õpin 
. Ja lõppude lõpuks ise me need mehed endale valinud ju oleme,kes ütleb et mõne teisega parem oleks. Alguses armumise ajal muidugi räägitakse omavahel palju, hiljem jääb seda vähemaks. Keskendume siis sellele, mis temas head on ja ütlema ka seda talle. Ehk hakkab siis rohkem rääkima 