Oma elukaaslasega hakkasin käbi saam kui tal oli endal elukaaslane. Alguses olime lihtsalt sõbrad. Kui olime saanud läbi aasta jäin ma rasedaks. Mees kolis naise juurest ära ja nüüd oleme me juba kaks aastat pere. Kõik on nagu hästi, vahest ikka riidleme jne.
Asi on aga selles, et ma ei saa sellest eelmisest naisest üle. Alati kui me riidu lähme siis ma toon talle näiteid, et näed eelmise naisega oli teil nii ja ühesõnaga hõõrun talle asju nina alla. Ma ei tea miks ma seda teen. Kas ma ei ole kindel, et ta ikka tahab minuga koos olla (kui me alguses suhtlema hakkasime siis mulle ta väitis, et nad ei ole üldse lähedased. elasid nad isegi eri linnades. Paar päeva nädalas olid koos. Kui and juba lahku olid läinud siis ma leidsin kirja mis naine oli kirjutanud. Seal seisis, et tal polnud õrna aimugi, et mees petab. Kas oli naine rumal või mees valetas mulle ?)
Ma tahaks nii unustada kõik meie sellise alguse ja MEIE ühise eluga edasi minna aga ma ei suuda. Eelmise naisel uus mees ja laps. Mind ärritab kõik mis temaga seotud. Miks? Mida teha, et ma ei mõtleks igasugu tobedusi enam ? Kas peaks psühholoogi poole pöörduma?
Tundub, et sul on enesehinnanguga probleeme. Vaata üle oma enda elustiil ja see, kas saad piisavalt end teostada. Nagu ma aru sain, on teil väike laps. Kas oled kodune? kahjuks ei saa sinu kirjast aru, millist elu te elate. Ehk oleks tõesti nõustajast abi.
Olen tuttav sellega mida tunned. Minu jaoks läbielatud ja möödanik aga siiski eredalt meeles. See täiesti õigus need tunded on seotud enesehinnanguga. Minul tegi olukorra raskemaks veel see, et olen mehe exiga välimuselt sarnane. Võrdlesin ennast temaga ja arvasin, et sama teeb mu mees ka. Tihti tundus, et ta on minust ilusam, säravam, puhanum ja arukam. Kuni mees ühe etteheidete laviini all ägades teatas, et oma mõtetustega kutsun ma esile vaid seda et ta hakkab tõesti võrdlema ja et selline asi rikub ainult meie suhet. Valis ju tema minu... kas sellest ei piisa.
Oskav vaid soovitada... leia endas jõudu vaadata ennast kõrvalt, leia üles need omadused mis on vaid sulle omased. Hoolitse enda eest, tegele endaga. Tegele selliste asjadega mis toovad sulle juurde enesekindlust. Ja tegelikult ega psühholoogiga suhtlemine ka paha poleks ..... ehk aitaks ta sul endast paremini aru saada. Kõike head soovides.
Saad ise aru, et kütad end mingil põhjusel üles. Eriti juhtub see tülitsemise ajal. Paistab, et tunned end ebakindlalt ning kardad hülgamist. Tundub, et kahtled enda väärtuses ja tülitsemine võimendab seda. Oled mõelnud psühholoogiga konsulteerimisele. Usun, et sellest võiks olla kasu, mõistmaks, kust need hirmud ja ebakindlus pärinevad ning kuidas nendega toime tulla.
Lisaks psühholoogi konsultatsioonile ei teeks paha ka suhtlemisoskusi arendada. Sinu kirjast selgub, et oled seni kasutanud ebaefektiivset suhtlemismustrit. Ma ei tea, mille pärast tülitsete, kuid tülide põhjuseks on enamasti erinevad seisukohad või rahuldamata vajadused. Asjakohane oleks ennast väljendada mina- keeles. Paljud, Sina nende hulgas hakkavad aga eneseväljendamise asemel teisele midagi ette heitma või nina alla hõõruma. Nii ei ole teisel kunagi võimalik aru saada, mis sind tegelikut häirib, mida vajad ja mida temalt ootad.
Teisest inimest aitab aru saada aktiivne kuulamine.
Gordoni perekool on küll mõeldud lapsevanematele, kuid seal omandatud suhtlemisoskusi saab kasutada kõigis suhetes.
Teiste minevikus kaevamine ei anna midagi. Otsus mehe minevik rahule jätta oleks kasuks. Mina ei arva, et su mees Sulle valetas. Lihtsalt naine, kes on usaldav ja ei peta oma meest, ei kahtlusta ka meest truudusetuses. Kahtlustama kalduvad kergemini ebakindlad inimesed.
Kindel on see, et kahtlustamine ja etteheited võivad hävitada ükskõik kui hea suhte. Toetan ka eelkirjutajate soovitusi leida oma elule sisu, et mees ja laps oleks osa Sinu elust, mitte kogu Su elu.
Julgust, eneseusaldust ja armastust!
Minu mees oli juba lahutatud kui tuttavaks saime ja seda pea 10 aastat tagasi. Tema naine oli tema juurest uue mehe juurde läinud. Kui meie kolmas laps oli sündimas, ootas tema eksabikaasa samuti last oma mehelt. Kummaline oli, et oma eksmeest hoiti oma raseduse kuluga kursis. Mehe mobiilile helistati isegi kell kaks öösel. Ühelt poolt tundub, et oleme normaalsed inimesed ja andsin mehele teada, et mulle see ei meeldi. Kahjuks ei võtnud mees mitte midagi ette, et oma eksabikaasa selline käitumine lõpetada. Nad abiellusid noorelt ja mees oli väga armunud (seda rääkis mulle nüüdseks manalasse läinud ämm).
Nii mulle tundubki, et siin jagatud nõuanded enese teadvustamisest ja rääkimisest ei pruugi tulemusi anda. Kuna meil oli probleeme ka esimese lapse sünni aegu siis tagantjärele leian, et siis olnuks tagumine aeg olnud suhe otsustavalt lõpetada. Nüüd leian, et laste suhtes oleks see ebaaus, sest nad hindavad oma isa kõrgelt.
