Tere! Olen olnud püsisuhtes lapsepõlvesõbraga juba 20 aastat. Kõik on olnud kena: rohkelt rõõme ja vähe tülisid. Nüüd väidab mu teinepoole, et ma ajan teda närvi, me ei saa millestki rääkida, ma nõuan temalt liiga palju ja üldse ei tunne ta , et tahaks mulle midagi pakkuda ning ei armasta mind. Kõige tulemusena on tal tekkinud väga noor sõbranna, kes teda mõistab ja kellega on tal väga hea olla. Teatas seda kõike ka meie hilisteismelistele tütardele, kes nüüd mind süüdistavad, et pole osanud peret koos hoida. Enesehinnang kadus mehe sõnumi peale nagunii...nüüd ka tütred, kelle jaoks olen mina tegelikult kogu aeg olemas olnud, sest mees töötab nädala kaupa suures linnas. Milliseid toredaid mõtteid peaks sellises olukorras küll mõtlema?
Su mees on minemas teisele ringile. Noorema naisega on ilmselt sex uus ja põnev ja vaevalt ta hetkel muud näeb ja kuuleb.Sina oled tavaline, igapäevane aga noor naine taevalik ja ilus ja ebamaine.Praegu.
Mida mõelda? nn. keskeakriis juba?
Tundub, et kõige rohkem solvab sind asjaolu, et tütred ei mõista sind. Alustagi nendest. Tütred kardavad (kas mõlemad?)isast ilma jääda ja nii on nende tunded sinu mõistmisest üle.
Küll su mees varsti pilvedest vastu maad prantsatab! Mul on sõbranna, kes elas mõnda aega endast jupp maad vanema mehega. Eks alguses oli ka suur armastus ja mees tundis ennast temaga ka nagu noor lõvi, aga aeg möödus ja esimene keemia hakkas tagasi tõmbama. Sõbrants tahtis ikka teha asju, mida tema ealised ikka teevad aga mees hakkas järjest rohkem nurisema, sest tema ei vajanud ega ka jaksanud sellist möllu kaasa teha. Algasid armukadeduse hood teiste temast nooremate meeste peale, enesehinnagu langus, erinevate huvide konfliktid ja muud jamad. No tülid olid majas kogu aeg ja minu sõbranna noore tüdrukuna ja väikese elukogemusega, polnud just suurepärane konfliktide lahendaja. Pooleteise aastaga olid nad lahus. Pole need väga suure vanusevahega abielud mingi mee lakkumine ja olgem ausad, erandeid on, aga neid on vähe. Vast siis kui mõlemad osapooled on juba vanemad?! Küll sinu mees ka varsti omad vitsad saab ja usu, temal on need palju kibedamad kui sinul praegu. Sina ole uhke ja tubli ja pea meeles,et sina pole küll süüdi kui mehel keskeakriisis kata sõidab. Ütle seda ka tütardele aga ole ettevaatlik kuidas seda väljendad. Ära ole süüdistav ja irisev. Keskendu parem enda tunnete kirjeldamisele ja ütle, et sulle on vastuvõetamatu, et sinust lugu ei peeta, sest sa pole seda ära teeninud. Kõike head
Eks siin elus ole kõik suhteline,aga uut suhet pole tõesti mõtet rajada enne kui vana täielikult läbi on.Paistab,et sinu mehel on tulnud teine noorus või otsib ta lihtsalt vaheldust.Vanusevahel pole õige armastuse puhul mingit tähtsust.Ka minul on oma praeguse mehega 15a vahet,aga meid seob ühine maailma vaade ja suhte alguseks olime me mõlemad paar aastat üksi elanud.Kahju,et su lapsed sind ei mõista,kuigi teismelistel ongi teistsugused arusaamised elust.Tean sed oma käest,sest ka endal selline kodus.Ta on mind aastaid süüdistanud selles,et ta isa mind aastaid tagasi maha jättis ja teise võttis.Ürita nendega rääkida ja asja selgitada,kas nad muidugi aru saavad on ise asi.Igatahes jõudu sulle ja pea püsti,enesesse tuleb rohkem uskuda ja end austada kuigi vahel on see väga raske.
Tere, Ann! Kurb lugeda, et oled sel moel haiget saanud ja tunned end üksikuna ning solvatuna.Ilmselt tunned end ka altveetuna ja reedetuna ning see teeb üksjagu vihaseks. Kõik sellised tunded on selles olukorras loomulikud. Ometi on küsimus, mis edasi? Kirjutad ju isegi, et lahkuminek.. vist... Äkki ei ole kõik veel kadunud? Kirjutangi võimalustest, mida mina siin näen.
Esimene võimalus: jääd kinni oma tunnetesse, oled solvunud ja vihane, sulle on liiga tehtud, tunned end ohvrina, süüdistad meest, tütreid, teist naist... Muutud sarkastiliseks (muide, märgid sellest on olemas: "Milliseid toredaid mõtteid peaks sellises olukorras küll mõtlema?" Kui seda on siin, kirjas, on seda ka Su igapäevases suhtlemises) ja olukord pingestub veelgi.
Ma siiski loodan, et nii ei juhtu. Miskipärast usun, et oled arukas ja tore naine, kes suudab ka valu ja kriisi läbi elada nii, et seeläbi inimesena kasvada.
Selleks teiseks arenguks on kasulik teha vahet endal ja teistel, minu ja nende tunnetel ja valida sobilikud viisid nii enesevälendamiseks kui teistest arusaamiseks.
Et mitte olla süüdistav, saab ennast väljendada mina- sõnumitega, s.t. rääkida eneses toimuvast. Juba viidatud "milliseid toredaid..." asemel ütleksid nt. "see teeb mulle tohutult haiget" või "SEE ON NII MEELETULT VALUS" , "Olen solvunud ja pahane.."
Iseküsimus on, millal oleks eneseväljendusest kasu. Kui on rahulik olukord ja mees valmis kuulama,siis küll. Aga kui tema on hakanud parasjagu oma rahulolematust avaldama, ei ole mõtet vastata oma tunnete avamisega. Siis on vaja kuulata nii, et saaksid aru tema tunnetest ja vajadustest. See on raske, sest oma tunded kipuvad mässama, kuid see on ainus võimalus, mis saaks hoida sidet teie vahel.
Selle järgi, mida mehe ärritunudoleku kohta kirjutad, võiks aktiivne kuulamine ehk mehe tunnete ja vajaduste peegeldamine kõlada umbes nõnda: "Viimasel ajal olen hakanud mõistma, et sinu ärritus on seotud sellega, et ma justkui ei mõista sind ja nõuan sult liiga palju. Saaksid sa sellest lähemalt rääkida..." Nii annaks mehele teada, et oled valmis kuulama ja püüad teda mõista. Kui ta nüüd seepeale ütleb nt. "Jah,kui ma tulen töölt, hakkad sa kohe pärima, kas ma tegin selle ja tolle ära, ei saa hingegi tõmmata. Ja nädalavahetustel ei saa ka puhata, kogu aeg peab kuskile sõitma," võiks peegeldus olla nt. "Sa oled solvunud, et ma ei ole märganud, et tahaksid puhata ja ma sõidan oma plaanidega sulle peale, tundmata huvi, mida sina tahaksid..."
Kui mees ütleb. "Sa ei kuula mind kunagi, alati, kui püüan midagi öelda hakkas sa hoopis mind süüdistama," oleks peegeldus "Sa oled kaotanud lootuse, et mina sind mõistaksin, sest senini olen ma kuulamise asemel ennast õigustanud".
Sama põhimõte käib ka tütardega suhtlemise kohta. Kuigi nende sõnad teevad haiget, on öeldu märk sellest, et nendel on mure ja Sinult emana eeldab see oma tunnete kõrvalejätmist selleks hetkeks. Tähtis on meeles pidada, et öeldu ei ole etteheide Sulle (ükskõik, mnilliste sõnadega), vaid nende valu, hirm jm. Ja ainus suhete ja inimeste hoidmise viis sel puhul on aktiivne kuulamine. "Isa jutt pani sind muretsema ja see kõik teeb sullegi haiget... Sinu meelest oleks ma pidanud midagi teisiti tegema..."
Olen ise kogenud, et mitmedki esmapilgul lootusetuna näivad olukorrad leiavad lahenduse, kui olen õigel ajal aru saanud teise inimese häiritusest ja osanud sel hetkel peegeldavalt kuulata.
Soovin Sullegi rahu ja kindlameelsust. Ja otsi kiiresti üles oma enesehinnang. Sinu mehe sammud ei tähenda, et sa oleksid kehv naine. Suhete õnnestumine on mõlema vastutusel.
Siit foorumist võid leida hulgaliselt kirju, kust ka toetavaid mõtteid leida. Kui Sul on mõni usaldusväärne sõbranna, kes võiks ära kuulata sinu tunded, võiks Sul olla kergem toime tulla laste ja mehe kuulamisega. Jõudu Sulle!
Tänan siiralt kõiki kaasamõtlejaid ja vastajaid. Tõepoolest, kui oli väga valus, kippusin sarkasmi poole. Olen siit lugenud palju hingekosutavat ja just aktiivne kuulamine on mu nõrk külg. Sain enesekindlust teie mõtetest: ma olen tegelikult väike ja armas, siiani tubli emana ja naisena hakkama saanud. Mul on väga tublid tütred kasvatatud. Raskes olukorras avastasin, et mul on päris palju hoolivaid sõpru, kes ründasid mind lausa nööbist kinni võttes : miskit on sul pahasti - räägi! Sain neiltki palju tuge. Mis kõige huvitavam - tundsin ennast ohvrina, kuid leian siin eespoolgi väljaöeldud mõttele kinnitust, et tegelikult on mu mehel veelgi raskem. Proovin peale kukkumist ja komistamist uuesti selga sirutada ja "tassi täitmist" õppida. Tänan teid kõiki!
