oleme 9 aastat koos olnud ja 6 abielus. laps ka - imetore tütreke. nüüd ühel päeval ütles naine, et tema pole õnnelik ja tal on uus armastus. ühesõnaga soovib lahututs. Mina ei kujuta enda elu ilma mulle kallite naise ja lapseta ettegi. Armastan neid mõlemaid väga. Naise poolt vaadatuna probleem selles, et mina ei pööranud talle piisavalt tähelepanu ja nii need tunded jahtusid. Tunnistan siinkohal oma süüd - ilmselt olen ses osas üks tüüpiline Eesti mees, kes pigem hoiab tunded enda teada kui, et välja näitab. Väga väga tahaks, et naine ümber mõtleb, aga see näib olevat asjatu lootus. Tema soov on võimalikult kiirelt lahutada ja uue mehe juurde kolida. Oleme omavahel palju rääkinud ja ilmselt jõudnud ka probleemide tuumani, aga tema jaoks on see kõik hilja.
Kas on mõni mees sarnase olukorra ehk läbi elanud ja oskab kommenteerida, kuidas selline olukord lahendada?
Praegu elan küll nagu udus - pidev enesesüüdistamine ja lootuste üleskütmine ja oleksid. Ei taha ei magada ega süüa. Kuidas eluga edasi minna?
No mul oli sama teema, pikk kooselu jne. Õnneks ei olnud lapsi. Tean, mida sa tunned. Mul tuli samamoodi pauk selgest taevast. Naised kuramused mõtlevad ennem vist aasta otsa oma lahkuminekumõtteid. Ja siis ükspäev lajatavad. Oli sama, juhe oli koos ja tahtsin ju teda kogu hingest. Ma parandasin ennast ja proovisin asja korda teha. Kuid mis läinud see läinud. 2 aastat üritasime, kuid see valu, mis sellega kaasnes oli jube! Tagantjärgi oskan ainult ühte öelda, põe see valu kohe läbi, pole mõtet piinata ennast ehk õnnestumistega. Läks siis läks! Lihtsalt kujuta ette olukorda, kus te veel üritate, tänu sellele, et sina seda soovid. Sa ei saa rahu. Ikka hakkab närima, äkki läheb uuesti jne. Pool aastat põed, kuid kokkuvõttes saadki parema naise. Sellised naised ongi jooksikud ja jäävadki nendeks, kanna ta maha ja täna õnne, et see ei juhtunud veel hiljem. Lapse jms osas ei oska kaasa rääkida, kuid soovin sulle tugevat meelt ja kindlust - usu mind lõpuks hakkab jälle päike paistma.
Võib-olla räägib minus hetkel lihtsalt kibestumus, aga paraku on jah sellised naised parandamatud. Elan ise hetkel tänu ühele sellisele läbi väga raskeid aegu, mida ei soovi ka mitte oma vaenlasele. Üks tüüp inimesi ongi ilmselt sellised, et kui tekivad peres raskused, siis pannakse pea liiva alla ja hakatakse elama väljapoole, selle asemel, et oma probleemi peresiseselt lahendada. Peale pea 9 aastast toredat pereelu. avastasin ehmatusega, et mu enda abikaasa samasugune kahjuks.
On ka minu mehel selline armuke, kellel on kaks last ja elab pereelu ligi 10 aastat. Väidab samamoodi ka minu mehele, et elab ebarahuldavat kooselu. Veider, et sellesse koosellu on ta lasknud siis sündida kahel lapsel. Minu mehe ja selle naise suhe nagu nüüd ilmnes kestab juba aasta. Kuna mees suutis selle aja sees elada kenasti ka minuga ja sigitas meie jaoks ammu oodatud lapse, siis nüüd nad mõlemad ootavad paremaid aegu, et koos edasi minna-naine petab oma meest ja minu mees ootab, et peale sünnitust saaksin veidi toibuda, et siis oleks tal kergem oma teed selle naisega minna. Lähima kahe nädala jooksul ma sünnitan, ja ei tea, kuidas edasi. Nii katki olen, et ärgata ei taha.
Teile aga soovin, jätke sellised ja vaadake hoolega, keda enda kõrvale võtate. Nii naiste, kui meeste seas kahjuks liiga palju selliseid, kes oma mina nimel teistest nagu tankiga üle sõidavad.
Ärge sõimake midagi naisi ainult. Mina olen ka praegu sellises suhtes mis minu jaoks ei tundu enam mõttekas olevat. Mees lihtsalt ei pinguta et saaks asja uuesti joonde. Ma olen pea aasta üritanud talle selgeks teha et pühendagu ennast ka ainult minule ja olen ka hoiatanud et mu tunded jahtuvad, aga pole mingit kasu olnud. Ju ta ei taha seda kooselu enam päästa, mis siis et ta väidab teisiti. Mul pole kedagi teist ja enne ei otsi ka kui olen sellest suhtest väljas, aga alati vaadake ka enda sisse mitte ärge süüdistage naisi. Tundetud eesti mehed peavad ka suutma pisut pingutada selle nimel mis kallis (ja see pole ainult töö ja mõnu).
eks ole õigus kõikidel arvajatel ja igal asjal on alati mitu tahku. eks hakkasin ka pingutama, aga liiga hilja ja nüüd vaja olukorrast ikkagi kuidagi välja tulla. Aeg parandavat küll kõik haavad, aga enne kui see aeg käes ei tahaks ka päris soodaks keerata.
Enese süüdistamisest pole abi - tean seda on hea öelda. Mulle tundub et päästa pole sul kahjuks jah enam midagi, pead lihtsalt olukorraga leppima. Tütart sa ju ei kaota ja saad temaga edaspidigi koos olla. Suuna oma armastus lapsele ja hoolitse tema eest. Armuvalu parandab küll kahjuks aeg jah, kuid lapsele mõeldes suudad sa kindlasti nn"soodaks" minemist vältida, pinguta kasvõi selle nimel.
Olen olnud samas olukorras ainukese vahega,et mina olin võtja pool mitte andja.Kui ikka naise tunded on jahtunud pole mõtet katkist asja hakata parandama vaid pigem naisel minna lasta.Usun,et see on raske aga kui sa neid tõeliselt armastad siis võite ju naisega kokku leppida,et last näed sa ikka ja tõelise isana loodan,et hakkad last ka majanduslikult toetama kuigi usun,et sinu jaoks on see hetkel kõige väiksem mure. Igatahes jõudu sulle.Ja kui uue naise võtad loodetavasti oled õppinud oma vigadest ja RÄÄGID naisele oma tunnetest usu naistele ON sellised asjad olulised.See pole mitte teps mingi tühi möla nagu pakjud mehed arvavad.
Kallis, nukker mees! Mul on tõesti kurb lugeda, et olete tõsiselt haiget saanud ja tunnete ennast väga nigelalt. Saan teile vaid öelda, et tunded on kõik tundja omad ja enda süüdistamine ei aita siin midagi. Inimestena oleme võrdselt vastutavad suhte säilitamise eest. Praegu on tähtis, et te ei laskuks enesehaletsemisse ja hoiaksite enesehinnangu kõrgel. Tuleme tunnete teema juurde tagasi. Armastus on armastaja südames, ja ühel hetkel hakkab see vähenema. Selle asemel, et seda tõsiasja teatavaks võtta, hakkame me tavaliselt partnerit süüdistama: ta ei pööra tähelepanu, ei pinguta, ei too lilli jne. Enda käitumise muutumist põhjendame partneri vigadega. Tegelikult on põhjus hoopis meie enda tunnete muutumises. Teile on oluline oma enesehinnangu säilitamine ja oma tunnete mõistmine. Naine ei läinud ära sellepärast, et te ei pööranud talle tähelepanu ( kui oleksite pööranud, oleks tunne võinud jahtuda ikkagi ja siis oleks ta võib olla öelnud, et olite liiga pealetükkiv, ei lasknud tal olla iseseisev jne), vaid sellepärast, et tema tunne lõppes ja tekkis uue mehe vastu uus tunne. Seega, olge see, kes olete ja püüdke oma tunnetega toime tulla. Tehke mingit kehalist tegevust, sporti, puulõhkumist, jookske jne. Ärge ainult uputage oma muret viinasse, sest mõni inimene jääb sõltuvusse kuu või kahega. Tehke midagi, mis võib olla enne abielu teid huvitas, kuid ajapuudusel soiku jäi. Otsige üles oma sõbrad, nii uued kui vanad ja veetke koos aega. Valu, mida tunnete, tuleb tunnistada - kui vaja, siis nutta välja. Pole vaja häbeneda, et mees nutab. See on eelarvamus, et tõelised mehed ei nuta, tegelikult just nutavad, sest on ehtsad, mitte maski taha peitunud. Usun, et aja möödudes leiate enda kõrvale uue inimese ja küllap oskate siis ka rohkem suhtele pühenduda. Kindlasti on vaja tütrega olla ja rääkida, sest tema kannatab kõige rohkem. Tema jaoks olete ikkagi issi ja tema tunded teie vastu ei ole jahenenud. Leppige naisega kokku, millal ja kuidas temaga suhtlete. Olge ise aktiivne ja otsige lapsega suhtlemise võimalusi. Kui väga must masendus peale tuleb, külastage psühholoogi. Tema aitab teil oma tunnete ja valuga paremini toime tulla.
Aitäh Vaike! Teie vastusest palju abi. Aitab veidi teise nurga alt sellele valusale teemale läheneda. Olen psühholoogi juurde mineku peale ka ise mõelnud, aga pole nagu sellega varem kokku puutunud ja ei teagi kust võiks Tallinnas sellist abi saada. Oskate ehk selles osas ka nõu anda! Ette tänades! nukker mees
