Läksime mehega lahku natuke üle aasta tagasi. Tütar on 5-aastane. Kooselu ajal tegelesin lapsega ainult mina, väga harva kui mees temaga aega veetis. Mehe jaoks on eksisteerinud alati ainult Tema ja TEMA MAAILM. Ka on mees väga ebastabiilse närvikavaga ja minuga üsna halvasti käitunud, kodus olid tihti üsna tormilised riiud. Elame lapsega praegu minu vanemate juures, kus talle väga meeldib ja kus on rahulik õhkkond. Oleme tütrega väga lähedased ja vanavanemad hoivad teda väga. Minul uut meessõpra ei ole. Probleem on selles, et laps ei taha oma isaga aega veeta. Kui isa pakub talle välja, et teeks koos midagi või et laps läheks näiteks tema juurde, siis laps ei taha ja vaatab mulle nii paluvalt otsa, et emme ma ei taha. Loomulikult ei ole mina last sundinud siis temaga koos olema ja olen seda ka mehele öelnud, et mina last sellises asjas sundida ei saa. Mees süüdistab nüüd mind, et mina olen lapse tema vastu üles kruttinud, kuigi see nii absoluutselt ei ole. Peale mehe juurest ärakolimist pole laps isa üldse igatsenud ja huvi tundnud, et miks me enam issiga koos ei ela. Minu ja ka mehe vanematega tahab ta aga koguaeg koos olla. Mida peaks sellises olukorras tegema?
No mina arvan küll,et esmatähtis on ikka laps ja kui laps ei taha (küllap nägi,et isa sind halvasti kohtles),siis ei ole tal vaja isaga suhelda ja mida mees arvab,pole nii oluline.Millalgi ehk hakkab laps huvi tundma ja siis võid ju lapsele rääkida,et isa ei pruugi selle pärast veel talle halb olla,te lihtsalt ei saanud omavahel läbi ja võite ju kokku saada isaga ja kui laps nõus,siis paariks tunniks isaga jätta.Kui talle siis isa meeldib,võivad ju suhelda,aga kui isa lapsele millegipärast ei meeldi (kuri või võlts vms. selle tunneb laps ise ka ära) siis ei pea sundima ega meelitama lihtsalt selle pärast,et isa tahab või süüdistab.Mina arvan nii.
Aitäh ellu, ka mina olen täpselt samal arvamusel. Aga kuidas seda mehele selgeks teha? Tema ütleb, et laps peab tegema seda, mida vanemad ütlevad ja et 5-aastane ei tea veel ise midagi ja et mina olen selles süüdi, kui laps ei taha temaga olla. Loomulikult on see kõik täiesti vale arusaamine asjadest. Minu arvates saab last sundida näiteks enda järgi koristama või hambaid pesema aga mitte kuskil kellegagi sunniviisiliselt koos olema. Mees sellest aru ei saa ja viimases selleteemalises riius, mis oli tema poolt jälle väga kõva röökimine ja vägivaldne, ähvardas, et tema võib oma rahaga teha kõik, et mult laps üldse ära võetakse.
minul pea sama mure, aga ämmaga
laps ei taha ämmaga koos olla, sest too pole eriti vaeva näinud heade suhete loomiseks - vanaema tahab ta olla ainuolt siis, kui talle see sobib või kui laps meelde tuleb
lapsel (3a) on temast suhteliselt ükskõik - näeb nii harva, lihtsalt suvaline tädi. ma ka ei sunni last vanaema juurde või sülle või kallistama - no milleks. no ja ongi ämmal häda, et mina hoian last temast eemale. see, et tema ise võiks rohkem huvi tunda ja peale mänguasjade vedamise veidi vanaemalikum olla....on kellegi teise mure
Teie pöördumisest selgub, et olete raskustes mehele Kirjutate, et praeguseks on sellest kasvanud riid ja koguni ähvardused. Nagu väidate, arvab mees, et Teie olete süüdi ja mõjutate last ning et olete erimeelt kas ja kuivõrd peaks last sundima isaga kohtumiseks.
Muret tekitav on teie jutust kahtlemata viited mehe käitumisele närvilisus, röökimine ning koguni vägivaldsus. Ilmselt pole see mitte lihtsalt ebameeldiv vaid ka üsna mittekohane lapsevanemale, kes sooviks lapsega luua head kontakti ja lähedasi suhteid (saan aru, et neid pole olnud, vaid tuleb alles luua?). See, mis paneb last tahtma isaga koos olla, on kindlasti toredad koostegemised, elamuste jagamised, muredest ja rõõmudest rääkimine kõik see eeldab turvalisust, usaldust, empaatiat ning lihtsalt soovi ja tahet koos olla. Meelitamine, sundimine või manipuleerimine pole kindlasti see, mis usaldussuhet ja kindlustunnet loob. Igal juhul, tuleb nõustuda, et peamine on lähtuda lapse heaolust, tema peab end tundma hästi ja turvaliselt.
Kui nüüd vaadelda lugu isa poole pealt, siis tuleks arvestada kindlasti ka tema vajadusi, et leida olukorrale rahumeelne lahendus, vaevalt, et muidu tüli lõpeb. Nagu juba selgunud, on see konflikt kaasa toonud süüdistused ja ähvardused. Isa ei jää rahule, kui tema soovidega ei arvestata, pigem ründab edasi. Seega peab tal olema võimalus väljendada oma arusaamu sellest, mida arvab lapse kasvatamisest ja kohtumistest ning oodata oma vajadustega arvestamist. Te ei pea tema mõtete ja seisukohtadega nõustuma, kuid ära kuulamine võiks pingeid vähendada küll.
Kui ta nii väga soovib lapsega koos olla, siis võib oletada, et talle on isa roll oluline ning ta hoolib oma lapsest. Iseenesest on see ju igati tunnustust vääriv ja mõistetav - isal peab jääma õigus kohtuda oma lapsega. Teie arusaam on aga see, et last sundida kohtuma pole õige ning vajate kindlustunnet, et lapse jaoks oleks isaga koosolemine soovitud ja turvaline. Mida saaksite teha? Ikka alustada sellest, et kuulata üksteist rahulikult ära, edastada oma arusaamad ning näidata head tahet leida sobiv lahendus, mis sobiks mõlemale. Seda tuleks rõhutada tõsise jutuajamise alguses.
Veel leida, mis on see, milles olete ühel meelel, nt et teile mõlemale on tähtis teie laps ja tema heaolu, et soovite üksteisega arvestada, ilma tülita suhelda ning aitate mõlemad kaasa sellele, et lapsel säiliksid head suhted mõlema vanemaga jne.
Mis puutub süüdistustesse, et olete mehe arvates last tema vastu häälestanud, siis ilmselt on tal seda raske tõestada ning teil vastupidist samuti, vaidlused sel teemal ei vii kuhugi. Ja ikkagi, kui see teema rahu ei anna, siis (kõigill on ju õigus oma arvamusele) on hea kui ta saab selle välja öelda. Nimelt, paluge tal täpsustada, mis paneb teda nii arvama või mis teda veenaks, et see nii ei ole vms. Kui te olete seesmiselt veendunud, et pole last mõjutanud, siis parim, mis te teha saate, on jääda kindlaks ja rahulikuks ning mitte minna kaasa süüdistustega.
Pika jutu lõpuks tahan öelda, et vahel on emotsionaalselt siiski raske nii olulisel teemal rahumeelset lahendust leida. Kui teile kõigile on siiski tähtis, et kõik oleks rahul ja rõõmsad, siis võib abi olla ka koos psühholoogi juurde minekust.
Rahumeelseid lahendusi teile!
Suur tänu vastuse eest!
Lapse isa soovib lapsega koos olla ainult siis, kui temal endal on igav, siis ta kutsub last enda juurde. Aga laps ütleb, et tal on seal igav. Näiteks pühapäeval olime kõik koos mehe vanemate juures, kus tal oleks olnud võimalik lapsega mängida või kasvõi lobiseda aga tema vedeles kõik see 3 tundi diivanil ja vahtis telekat. Ja nii on üldjuhul kõik nädalavahetused, kui me tema vanemaid koos külastame. Ka veel koos elades oli kodus tema põhiline asend pikali, muidugi kui ta just ei söönud. Sellisest käitumisest ma küll mingit erilist huvi lapse vastu ei näe. Ja teda ma psühholoogi juurde kindlasti ei saa. Tema meelest ma võin sinna üksi minna, kui mul probleem on.
loen ja mõtlen: kas tõesti kadus armastus, usaldus ja kohusetunne mõne aastaga? Naine leidis kõige kallima inimese, läks temaga voodise, otsustati, et maailma sünnib lapsuke ja ei viitsitud suhtega tegelda. kasutati kergemat teed- mindi lahku. ema võtab lapse, hakkab oma elu elama, põgeneb murede eest vanemate kaitsva tiiva alla ja mees ongi isaseisusest lahti. huvitav, kas elatusraha ikka kõlbab sellelt mehelt vastu võtta ja selle eest lapsele lapseväärne lapsepõlv kujundada. Laps ju väike ega tema tea. Olen kuri nende naiste peale, kes ei suuda pereelu pärast lapse sündi koos hoida. kohe lahku ja lahku... Ja ma ei saa aru, miks peab lapse ema endise mehe vanemate juurde minema, võiks ju isa lapsega kahekesi? kuidagi ühepoolne paistab see vaatenurk. Hea ema ja ülipaha isa?
to:emmeliina
Aga kas Sinul ei kaoks austus ja armastus, kui Sind koheldaks nagu saasta, sõimatakse selliste sõnadega, mis ei kannata trükimusta ja käitutakse vägivaldselt, kohusetunnet ei ole tal kunagi olnudki. Lihtsalt mina oleksin pidanud selle kõige peale kohe alguses mõtlema ja mitte ette kujutama, et küll läheb paremaks. Mees on alati üksi ja väga tihti reisimas käinud ja omale kalleid asju ostnud, kuna temal on palju raha aga minul kajuks mitte. Mina olen "vaene" nagu tema ütleb ja ühtegi senti ta minu peale kulutanud ei ole, ka söögi olen endale ja lapsele alati ise ostnud. Ja kui raha otsas on, siis laenan teistelt. Mitte kunagi ei ole ta kellegi teisega arvestanud. Ja lapsega käin ma tema vanemate juures sellepärast, et ma saan nendega väga hästi läbi ja nad ise kutsuvad meid enda juurde kuna mina suhtlen nendega palju rohkem, kui nende oma poeg. Nad on öelnud, et mina olen neile nagu oma laps. Ja loomulikult teavad tema vanemad, milline nende poeg on aga nüüd on neil juba hilja midagi teha, ka nemad saavad alatihti sõimu osaliseks. Loomulikult üritasin ma aastaid oma halbu tundeid ja solvumisi maha suruda ja mõelda, et lapse pärast võiks ju koos elada. Aga kaua sa jaksad, seda enam, kui teda ka lapse jaoks pole kunagi olemas olnud. Ja loomulikult ei pannud ma seda teemat siia üles mehe süüdistamiseks, nagu ka minu esimesest kirjast võib välja lugeda. Ja iseennast pean ma kindlasti väga heaks emaks, ja seda mitte ainult enda arvates, aga kui sa seda ka igalt poolt mujalt kuuled, lasteaiast, tuttavatelt, vanavanematelt, siis ma seda ka paraku usun. Minu jaoks on laps alati number 1 olnud.
to: emmeliina. Naljakas suhtumine:"olen kuri nende naiste peale, kes ei suuda pereelu pärast lapse sündi koos hoida" . Minu arvates võiksid sa veidi mõelda, mida sa kirjutasid. Kui naine ei SUUDA, siis järelikult ongi tal jõud ja jaks otsas pere koos hoidmisest. Kui mees ikka oma õlga alla ei pane, on naise jaoks liig raske hakkama saada nii lapse (laste) kui ka mehe kasvatamisega. Miks sa arvad, et naised ei proovi peresid koos hoida?!? Ma küll pole näinud, et mõni suhe oleks kohe, kui esimene lahkarvamus on olnud, silmapilkselt laiali läinud! Alati on proovitud midagi ette võtta. Mõnikord toimib, mõnikord mitte.
loen vastuseid ja mõtlen edasi: naine otsustas riskida ja saada laps vägivaldselt (ka verbaalne sõim on vägivald) ja kohusetundmatult mehelt. Suur risk. Muidugi võin oletada, et armastatud mees muutus selliseks pärast lapse sündi, mis veel hullem. Aga nagu aru sain teadsid ja teavad poja vanemad kui lootusetu nende poeg on. ja nüüd tuleb veel välja, et ta pole osa võtnud pere ühisest majandamisest vaid muretsenud ainult enda heaolu eest, tegeleb lapsega ainult siis kui tal on igav, käib üksi reisimas... siis kokkuvõttes saan öelda, et teil pole ju peret olnudki. Sest koos ollaksegi ju selleks, et jagada kõik rõõmud-mured, olla teineteise kõrval nii heas kui halvas. teil on olnud kaks peret: sina, tütar, vanavanemad versus paha isa. Olen nelja täiskasvanud poja ema, kellest ühel elukaaslane ja laps. Tülide puhul võetakse mind kohtumõistjaks, sest ma olevat tark ja elukogenud. Kuulan alati mõlema poole argumendid, nõu nad ei vajagi, jõuavad pärast konsensuseni. Äkki sa unustasid, et pere pea ei pea olema ainult hea ema vaid ka tark naine.
