Olen abielus ja meil on 3 last. Oleme koos olnud 11 aastat. Kõik on hästi, meil on maja, töökohad. Aga mees töötab Norras ehitajana ja seetõttu olen viimased 2 aastat palju üksi.No ja nüüd sellel suvel juhtuski see, et sattusin kokku teise mehega, kellega tekkis keemia. Uskumatu, et see on vastastikune. Olen olnud ka varem armunud, aga pole olnud sellist vastastikust tunnet. Hoian ennast tagasi, ütlen, et see on mõttetu ja lootusetu lugu, aga tunded on nii tugevad ja liblikad on kõhus ja nutmata nutud on hinges kriipimas. Miks ma kirjutan seda siin? Sest kellegiga ei saa sellest rääkida. Mina abielus ja 3 lapse ema tahaksin kinni püüda seda tunnet, et keegi sind nii lõpmata hoiab ja kalliks peab, et ta jälgib sind ja ei suuda oma käsi sinust eemal hoida. Oleme olnud koos 3 korda tööüritustel ja leidnud võimalusi olla külgkülje kõrval, tantsides, mingeid projekte koos teinud. Olen saanud temalt mõned v armsad meilid, kuid üldiselt ta ei kutsu mind välja, mida tegelikult ootan ja läheksin mõtlemata, et seda tunnet veel kogeda, kuniks see kestab. Olen oma mehele öelnud, et olen armunud, kuna ta teab, et mu tunded varem või hiljem kustuvad, on ta ootel et taas talle keskenduksin.
Tahtsin kirjutada sellest, et hoolimata kõigest on armumise tunne nii ilus ja valus,teeb ebakindlaks nagu oleksid alles 20, mitte 32.Hoiatav on aga mõelda Anna Kareninale ja püüda kainust säilitada e olen tänulik, et ta mind pole minu meeltesegaduses tagant õhutanud, et oleme hoidunud rohkem kokkusaamast. Kuigi mõtlen temast igal päeval mõne korra.
Ometi tahaksin temaga väljas käia ja elada taas natuke iseendale.
Võta aega! Ära uisapäisa otsuseid tee. Aja pikku saad aru kumb on kallim ja oskad otsustada. Minul oli samasugune aeg elus nagu sul. Ka kolme lapsega ja ülepeakaela armunud. Mina jätsin vana ja võtsin uue! Mul oli muidugi otsustada lihtsam sest tunded eelmise mehe vastu olid jahtunud, kuna ka varem kodust kaugel töötades oli ta suhte loonud teise naisega ja meid (siis oli mul alles üks laps) reetnud. Ja hoolimata selle suhte lõpetamisest ja andeks palumisest, oli üle jäänud kaks aastat meie kooselust ilma selle miskita, mis kahe inimese vahel peaks olema. No ja tekkiski mul kõrvalsuhe, millest jäin ka lapseootele muide. Veel kuni raseduse lõpuni sai seda tsirkust, milliseks me kooselu oli muutunud, jätkatud. Siis tuli mõistus pähe ja läksin sinna kus mu süda oli juba ammu. Ja õigesti tegin Ainuke, mida kahetsen on see, et nii kaua ootasin! Nüüd olen oma mehega neli aastat koos olnud ja meil on veel pere kasvanud ning ma võin puhta südamega öelda, et pole veel oma eksi juurde minutikski tagasi igatsenud. Mitte et meil poleks väikeseid tülisid või argimured ei teeks vahel liiga, aga lihtsalt me klapime hästi ja saame neist jagu. See pole siin üleskutse kõigile oma meeste maha jätmiseks aga see on lihtsalt minu lugu, mis ÕNNEKS lõppes hästi kõigi jaoks. Ka minu eks on oma praeguse eluga väga rahul ning tema poeg, kes minuga koos elab, on samuti õnnelik. Ta saab kohtuda oma bioloogilise isaga ja temaga aega veeta (neil on rohkem nagu kahe sõbra suhe), kuid armastab ka oma uut issit nagu pärisisa. Eks kuula sinagi oma südame häält ja oma otsused pead ise välja mõtlema. Ma tean vägagi hästi kui raske see on!!! See siin oli lihtsalt minu lugu. Päikest!
Tere!
Armumine ja armastus on nii erilised tunded, et neid on raske defineerida ja kirjeldada. Sageli võrreldakse seda lendamisega või teistsuguse keemiaga.
Armastus vajab toitmist. Üksi seda teha ei ole võimalik. Abiellutakse ju armastusest, kuid igapäevane rutiin jätab armastuse nälga. Armastus on mitte seisund vaid olemine.
Miks minnakse otsima uusi suhteid? Minnakse otsima tundeid, hoolimist, mõistmist. Kui oma lähedaselt inimeselt seda ei leita, siis tekibki vajadus otsida midagi muud.
Naine võib armuda elu jooksul mitmeid kordi. Tähtis on, et sagedastest armumistest haiget ei saaks.
Teie kirjast selgub, et olete ettevaatlik. See on tark otsus.
Enne kui edasi tegutsete, mõelge järmiste küsimuste üle:
Mida saaks minu abielus muuta?
Kas abikaasa on valmis muutusteks?
Mida ma otsin uuest suhtest?
Kas ma vajan suhet või midagi muud?
Miks on see uus inimene minu jaoks nii oluline? Mida ma temas armastan?
Kas abikaasa on väljendanud oma hoolimist ja armastust sellisel viisil, mis Teid rahuldaks?
Nii ehk teisiti, peate kuulama oma südamehäält.
Kõik küsimused, millele vastuseid otsite, on teis endas olemas.
Kui abielus puudub armastus, siis see on kannatus kõigile.
kui ma välismaalõppmas olin, siis käis seal üks pidev armumine. ise jõudsin armuda kaks korda poole aasta jooksul ja minusse joudsid mitu tukki ara armuda, kellele mina ei vastanud ja üleüldse koik seal muudkui armusid ja armusid uuesti ja liblikad aina lendasid igauhe kohus ja selline monus kiimelmine kais...
aga kes on andnud lubaduse kellelegi, see jaagu ikka oma sona ajuurde. koik, mis teed, saad tagasi.
praeguses suhtes olen ka armunud old, aga loihtsalt nautind seda tunnet - ja muidugi pole ma nende jarel jooksnud ja siis olen oma kallisse uuesti armunud..seda annab nii lihtsasti korraldada.
keskkoolis sai ka igauhe puhul ju moldud et TEMA on see poige, nuud pole nende inimeste nimedki meeles.
kui ise tark ja elada oskad, on koigiga hea.
edu ja anudi, aga ara kaitu nagu mi9ngi kiimas emis
Olen olnud ka varem abielu jooksul armunud, nagu Maasikaski.Pole teinud muud kui käinud koos söömas või vahel käsikäes jalutanud. Piir, millest üle ei tohi minna, on suudlemine.
Arvame koos mehega, et see on juba nii intiimne, et on juba petmine/reetmine/pole õige.
Need paar meest, kes olnud 11 aasta jooksul, on nüüd minu parimad sõbrad, loomulikult on oma mees kõigekõige parem ja lähedasem sõber, aga nemad on ka olemas. Kui kord oma mehega neist teemadest rääkisime, siis ta arvas, et minu sõprus nendega ongi just sellepärast olemas , et me pole käsikäes kõndimisest edasi läinud.
Aga mu lugu on pisut kurvemaks läinud. Rääkisin temaga telefonis ja pidime koos sööma minema, kuid ta kadus ära, ei kippu ega kõppu. Ootasin seda lõunat, olin nagu tiibadega taevas.
Ega ma midagi mõelda oskagi, las jääb kõik nii, kontakti ma enam ei otsi, ainult uhkuse pihta lõi. Hirm ja vastumeelsus uue kohtumise ees töösituatsioonis.
Ma mõtlen jah, et kõik on ilus ja puhas ja toob sära silma, aga ju siis tema nii ei arva.
Ootan oma meest koju, lähme kinno ja jalutama ja teeme koos süüa ja räägime enne magamajäämist igasuguseid hingejutte. Kõige ilusam abielu juures on lähedus, et midagi ei karda ega pea varjama.
Kui abikaasa pole parim sõber, siis on ikka kurb küll.
Ainuke, mida kahetsen on see, et nii kaua ootasin! Nüüd olen oma mehega neli aastat koos olnud ja meil on veel pere kasvanud ning ma võin puhta südamega öelda, et pole veel oma eksi juurde minutikski tagasi igatsenud. Mitte et meil poleks väikeseid tülisid või argimured ei teeks vahel liiga, aga lihtsalt me klapime hästi ja saame neist jagu. See pole siin üleskutse kõigile oma meeste maha jätmiseks aga see on lihtsalt minu lugu, mis ÕNNEKS lõppes hästi kõigi jaoks. Ka minu eks on oma praeguse eluga väga rahul ning tema poeg, kes minuga koos elab, on samuti õnnelik. Ta saab kohtuda oma bioloogilise isaga ja temaga aega veeta (neil on rohkem nagu kahe sõbra suhe), kuid armastab ka oma uut issit nagu pärisisa. Eks kuula sinagi oma südame häält ja oma otsused pead ise välja mõtlema. Ma tean vägagi hästi kui raske see on!!! See siin oli lihtsalt minu lugu. Päikest!