Olen 38 nädalat rase ja sain laupäeval teada, et mu mehel on juba kaks kuud suhe. Nüüd on hinges suur segadus, et kuidas edasi toimida ja mis üldse saab. Meil on kaks last (7. ja 5.a), kolmas sündimas.
Iroonia on selles, et mees ise tahtis kolmandat, tema pealekäimisel saigi seda tehtud. Ja armukeseks on naine, kelle ise soovitasin tema firmasse tööle. Mees ütleb, et ta mind enam ei armasta, kuid tahaks mind seksuaalselt ikkagi, kuna ajan teda hulluks. Plaanivad armukesega kokku elama asuda, kuid seda ka mitte kohe, vaid kui kolmas on suurem, et kuskil kevadel.
Armukesest sain teada, kui hakkasin enda telefonist saadetud sõnumeid kustutama. Minu telefon oli paar nädalat tema käes, kuna enda oma oli tal remondis.
Korter on mehe nimel, tegime küll kokkuleppe, et saan selle oma nimele. Ja pangalaenu maksab tema edasi.
Kuid minu hinges on suur segadus. Tahaks ta kohe välja visata, kuid samas ikkagi armastan teda ja vajan teda, kuna paari nädalapärast on laps sündimas. Samas teda endajuures hoides, kardan, et jään ikkagi lootma, et neil see mööduv nähtus. Praegu on tunne, et andestaksin talle, kuid samas tean, et asi jääb alatiseks hinge närima. Lastest väidab, et hoolib (st ta on samas ka töönarkomaan, või vähemalt seni ma seda arvasin. Ta on firma omanik). Seni on tal laste jaoks väga vähe aega olnud.
Mida küll teha ja kuidas asi üle elada nii, et lapsed ei kannataks ja ise suudaks ka normaalseks jääda.
Raske on see, et kui otsustan, et hoian teda ikkagi enda lähedal, siis jääb ka lootus, et neil asi ei suju ja mees otsustab ikkagi minu kasuks. Kuid samas võib siis hiljem pauk ju veel hullem olla, kui ta asjad pakib ja läheb. Ja kuidas suudan laste ees head nägu teha, kui ta ütleb, et on tööl, kuid samas tean, et nad on koguaeg koos. Töötavad ühes ruumis ja peale töödki arvatavasti on koos.
Armuke just läks ka mehest lahku. Tal on oma korter ja u 15 aastane tüdruk. Muidugi minu mehele armuke väidab, et polnud mehega juba 10 aastat lähedust, et nad lihtsalt elasid koos.
Ah see kõik on nii valus ja raske, pisarad kerged voolama aga samas pean laste ees teesklema, et kõik korras.
Samas ei tohi ma mehega suhteid ära rikkuda, enne kui olen korteri oma nimele saanud, et oleks vähemalt koht, kus elada. Ja materiaalselt olen temast täiesti sõltuv, kuna dekreedirahade eest sai mulle ostetud auto ja seega mul oma raha praegu üldse ei ole, seni kuni hakkan emapalka saama ja seda saan alles veebr.
Samas meeldib mulle väga ka oma mehega seksida, mis on nagu ma aru saan tegelikult enese piinamine ja tema külge klammerdumine. Kuid nii raske on praegu teha mingit otsust, üks moment otsustan saadan ta pikalt ja hiljem, et tahaksin teda ikka enda kõrvale.
See olukord on minu jaoks veel liiga värske ja mulle tundub, et mulle ei ole ikkagi veel õieti kohale jõudnud fakt, et magatakse teise naisega. Ja samas ei taheta ka minust lõplikult seksuaalselt loobuda.
Jagades oma mõtteid teistega, hakkab vaikselt ka viha mehe vastu tekkima. Et enesehinnangut vähegi uuesti tõsta, peaks ta välja viskama.
Kuid ma ei kujuta ette, kus on lapsed siis, kui haiglas olen, kas siis ta tuleb jälle paariks päevaks koju elama ja kui koju tulen, siis pean ikkagi ju tema poole pöörduma, et lapsi kooli-lasteaeda viia, kuna algul ise liikuma ei saa.Vanemaid ei saa ka paluda, et lapsed nende juures oleks, kuni haiglas olen, kuna nad teises linnas ja lapsel on ju vaja koolis käiia. Ja elamiseks raha küsima, see on ka minu jaoks väga raske, mulle ei meeldi teist paluda, et saaksin 100 krooni päevas, et süüa osta ja muidugi teised suuremad kulutused.
Ma tean seda, et ei suuda andestada seni, kuni nad armukesega koos töötavad. Ja jama ka veel selles, et armuke sai ka selles firmas kevadel üheks osanikuks. Nii et kui mees otsustakski minu kasuks, ei saaks ta naisest lahti, kuna naine teeb ka raamatupidamist firmas. Mehel on ka teine firma, mille raamatupidamist samuti naine teeb. Mees on kahepalgeline, kuna ka ise olen raamatupidaja ja mina loobusin firma raamatupidamisest, kuna sain parema töökoha ja mees ei tahtnud, et kodus tööasjadest räägitakse. Kuid nüüd ta armukesega tal ju firma käekäik peamine jutu teema, kuna minu teada firmadel on rasked ajad. Mees investeerib palju firmadesse ja eks sellega kaasneb ka palju võlgasid. See oli ka põhjuseks, miks võeti teine osanik juurde. Ka varem oli kaasosanikud, kuid nad lahkusid firmast.
Vanemad on mul väga toetavad, kuid nende poole on praegu väga raske pöörduda, kuna tundub, et nemad elavad asja hullemini üle kui mina.
Samas on mul tekkinud mure oma sündiva lapse pärast, kuna pole laupäevast saati õieti söönud- joonud. Mõistus küll ütleb, et pean pingutama, kuid midagi süües hakkab kohe sees keerama.
Mees ütleb, et kui ma ei suuda ja ei taha laste eest hoolitseda, et siis võtab nad enda juurde, kuid see on küll viimane asi, mida ma teen. Kuna tal pole siiani olnud aega lastega tegeleda ja kuidas ta siis nüüd järsku leiaks nende jaoks aega. Ja teiseks muidugi ei anna ma oma lapsi kasvatada mehe armukesele, sest nii see arvatavasti siis oleks, kuna mees kogu aeg hõivatud või oleksid lapsed enamus ajast üksi.
On olemas sõbrad, kelle poole pöörduda, kui abi vaja, kuid samas on kõigil omad pered ja muud tegemised. St kõik on väga hõivatud inimesed. Ja endal on just selline aeg, kus istun kodus ja seda enam mõtlen oma asjade üle. Püüan küll endale mingit tegevust leida, kuid raske on ringi liikuda ja käed ka on turses veidi nii, et ei saa midagi eriti nokitseda.
Mida päev edasi, seda selgemaks saab tõsiasi, et meie vahel on kõik läbi ja mees on praegu minu kõrval seni, kuni laps on sündinud, et püüab mind veidi säästa. Varem on mees öelnud, et ta kohe armukese juurde ei koli kohe, kuid täna ütles, et kolib, sest kus tal ikka minna on.
Ma ei kujuta ette, kuidas rääkida asjast lastele ja mis reaktsioon nende poolt tuleb.
Ma olen ka kahjuks samas seisus olnud. Mina sain teada, et mu mehel on armuke pärast seda kui laps oli juba sündinud. Samuti osutus armukeseks minu enda lähedane inimene. Väga valus oli kogu see teadasaamine ja ka pärastine selginemine. Tunded olid samasugused: vihkamine ja enesehaletsus. Kuna olin siis kodune, siis seda rohkem mõtted keerlesid selle teema ümber: mida ma valesti tegin, milles ma süüdi olen. (sest sellist olukorda ei sooviks mitte kellegile).
Minu mees ütles mulle ka, et läheb kohe kui laps on suurem. Algul ma ei suutnud selle mõttega harjuda, kuid kui olin terve päeva mõelnud, et mis elu see oleks , kui tal mõtted pidevalt mujal-ütlesin talle, et minugu siis sinna kus ta arvab tal parem olevat. Ma ei tea, kas see, et ma ta fakti ette panin, pani ta mõtlema, aga pärast seda katkestas ta kõik suhted oma armukesega.
Praeguseks möödas juba mitu aastat, eks mul ikka hinges vahel kripeldab, sest tema poolt öeldu ja tehtu on tehtud ja seda enam tagasi võtta ei saa.
Aga sinul soovitan elada üks päev korraga, eks su mehel praegu muud mõtted peas ja ta ei näegi-kuule muud mitte midagi. Sina ei saa sinna midagi parata, ainuke inimene on su mees, kes peab mõistusele tulema. Aga see võib võtta aega ja kui möödub liiga palju, siis võibolla ei taha sina teda enam tagasi.
Sest pärast seda kui ta peakski tagasi tulema, hakkab sul alles üks kadalip pihta-sest su maailm on sassis ja selle selginemine jääb ainult sinu enda teha.
Panin asjad mehe asjad kokku ja saatsin ta minema, seda rahulikult, mida ma poleks endast arvanud, et suudan nii. Eks igapäevaselt hakkan ikkagi temaga kokkupuutuma ja suhtlema laste pärast, kuid on nüüd kindel teadmine, et nad koos ja mina ei pea ootama, et kuna minu jaoks aega leitakse.
Õigesti tegid, sest tal oli ju mugav käia kodus ja samas ennast armukesega lõbustamas.
Kui nüüd pere juurest ära läheb, vast siis hakkab aru saama millest ilma jääb.
Nagu ma aru saan on ta inult 2-kuud temaga suhelnudSellisel juhul võib see olla taksituseks, sest ta ei näe peale armukese praegu mitte midagi muud.
Kurb lugeda, et oled sellisesse olukorda sattunud. Kord, kui minul oli väga raske, saatis üks sõber kirja,milles tuletas meelde, et kellegi õlule ei panda rohkem, kui ta kanda suudab. Minul aitas see uskuda, et jaksan toime tulla. Kuigi valus ja raske, küllap jaksad sinagi, seda enam, et sõbrad ja vanemad olemas. Näha on,et sa ei taha teisi koormata ja tüliks olla, kuid las igaüks otsustab ise, milleks ta valmis on või mis tema jaoks liig on. Kuidas siis ikkagi toime tulla?
Sellised pommuudised tekitavad esialgu oki. Mõistus tõrgub juhtunut uskumast ja toimunu ei jõua justkui kohale. See reaktsioon kaitseb inimese terviklikkust, annab aega kohaneda ja ümber häälestuda. Umbes kolme -nelja päeva jooksul peaks see andma ruumi järgmisele reageerimisfaasile, mil tekivad tunded. Need võivad olla seinast seina: viha,süütunded, kurbus jm. Kõik tunded,mis tekivad on loomulikud. Nende allasurumine ei aita juhtunuga toime tulla. Seepärast peaksid leidma viisi, kuidas neid endast välja lasta. Siin oleks abi lähedastest ja sõpradest.
Hakatuseks võiksid rääkida oma sündimata lapsega, silitada teda ja rahustada, öelda, et sa oled praegu õnnetu, kuid tuled toime ja lisaks sellele, et oled tema päralt,pead nüüd veidi ka endaga tegelema. Et ta teaks ja ei ehmataks. Ka olemasolevate laste eest ei saa toimunut varjata, sest nad ju tajuvad toimuvat. Pigem võiks mõelda, mida ja kuidas neile öelda, sest täpsemalt selgitada saab siis, kui endal asjad selgemad. Aga kuulda, et sul on tekkinud muresid ja sa oled seetõttu kurb ning võib-olla nutad mõnikord, on tähtis kasvõi seepärast, et nad ei ehmataks ega peaks ennast süüdlaseks sinu muutuvates meeleoludes.
Sinu praeguses olukorras ei sobi võib-olla kõik viisid viha väljendamiseks, kuid kirjutada vihakiri (tsenseerimata kujul, kuhu kõike lubatud paberile panna) ja see ära põletada (seda ei anta kunagi inimesele kätte!!!) või kujutada end haavatud loomana ja häälitseda ehk võiks.
Ja loomulikult peab saama tundeid jagada, s.t. rääkida usaldusväärse sõbraga sellest, mis sinu sees toimub. Mingi osa tuleb rääkida ka mehega, kuid toetust saad leida ikkagi sõpradelt. Ja elu kulgeb päev korraga. Ka siit foorumist leiad kirju, kus jagatakse oma valuga sammhaaval toimetulekut. Üks neist on Marikilu peaaegu päevikuvormis "10 aastat kooselu läbi", millest on paljud naised tuge leidnud.
Kurbust lisandub ju ka purunenud unistustest ja lootustest. Kuigi inimene ise on elus,on reageering nagu leinaprotsess: pead loobuma ja hüvasti jätma omaloodud tulevikupildiga, sest kõik on muutunud. Lehte Hainsalul on kaks luuletust kurvastavast ja leinavast naisest: "Lesknaine" ja "Lahutatud naine". Kumbki neist arvab, et teisel on kergem.
Tähtis on oma olukorda mitte raskendada kasutute mõtetega: miks ta minuga nii tegi, kuidas ta küll nii võis teha jms. See ainult suurendab enesehaletsust ja sellest ei ole abi. Tähtis on keskenduda toimetulekule.
Edasi võikski määratleda, millised raskused juhtunu tõttu tekkida võivad ja otsida nendega toimetulekuviise. Kui lähetegi lahku, toimub see sinu ja mehe vahel. Lahku ei minda lastest ja see, kuidas ta laste eest hoolitseb ja nendega kohtub, vajab kokkuleppimist. Paljud praktilised asjad samuti.
Raskem pool on emotsionaalne. Keegi ei saa sulle ette kirjutada, kui lähedale teda endale lasta, kas seksida temaga veel või mitte - need on asjad, milles pead enesesse vaadates selgusele jõudma. Teha saad seda, mida ise tahad, milleks ise valmis oled, enda pärast. Kui teed midagi lihtsalt selleks, et teda kinni hoida või tagasi võita, võid veel rohkem haiget saada. Tõsiasjadele tasub silma vaadata, kuitahes valusad nad ka oleks ja ennast mitte petta.
Katsu kõigest hoolimata lõdvestuda, rahulikult hingata, oma tunded sõnadesse panna ja ettepoole vaadata. Keskendu toimetulemisele, hakates oma maailma tasapisi uuesti üles ehitama. Jaga endas toimuvat sõpradega, kutsu neid ka enda poole, kallista neid ja luba endal tunda ja olla. Kui kurbus liialt valdavaks kipub, otsusta, millal lased endal kurb olla, millal keskendud muudele asjadele. Nt. mõtlen sellele kella kolme ja nelja vahel. Nii õnnestub oma tundeid paremini ohjata kui nende eest lihtsalt peitu pugedes.
Soovin Sulle vastupidavust ja armastust enda vastu (et see ei jääks sõltuma sinu mehest, sest sinu armastuse allikas on sinu enda sees)!
Ja kirjuta julgesti, kuidas läheb. Loodan, et leiad ka siit foorumist toetajaid.
P.S. Enne, kui minu vastus Sinuni jõudis, olid juba ühe konkreetse sammu selguse suunas astunud. Tõesti, tegutseda saad sammhaaval, päev korraga, hästi hoolega iseennast kuulates ja arvestades.
oh, kui sattusin 7.dal kuul haiglasse, sest laps tahtis varem tulla, siis mehel sõitis katus ära, hakkas petma ja viskas mu rasedana kodust välja, kuigi soetasime koos kodu ... synnitasin siis tänu vanematele ja oma kahele õele ja tänu oma nunnule, saan ilusasti hakkama ilma temata, sellised mehed ei ole väärt andestamist, tuleb yritada lihtsalt vaikselt eluga edasi minna ...
Tere,
palju joudu Sulle armas autor. See Su kiri lihtsalt halvab mind. Minu ainus ja suurim unistus on pere, mis püsib elulõpuni koos ja kus kõik pereliikmed üksteist toetavad ja üksteise poole hoiavad. Ma tean, et kumbki meist võib armuda, aga tean et ma ise ei teeks uhtki sammu uue armumise poole - noorusajal see koik kogetud ja saabunud arusaam, mis on oige ja mis vale.
Sinu kiri lihtsalt halvab mind - sest selles on teadmine, et minu unistuste täitumine ei sõltu ainult minust. Milleks milleks siis üldse elada...kas julgen õldse peret luua.. milleks, kui ähvardavad sellised asjad. Täielik masendus.
Ilmselt ma tuleks selle olukorraga toime, kui se eminuga juhtuks - on ju selge, et inimene tuleb niikuinii koigega toime ja opib koik ara - aga MILLEKS? mille jaoks.
Lihtsam oleks surra, enne kui ma üldse hakkan peret looma ja paari, kumne, kahekumne - ei tea ju millal see pomm tuleb - õnnetut olukorda kogema.
Kas maailmas pole toesti midagi puhast, mitte midagi PÜHA? kui üldse, siis pere võiks ju seda olla. Ma ei taha enam midagi. Ole tubli.
kui kellelgi on kogemusi ka väga pikaaajalise väga truu abieluga , suhtega mis kestab teie meelest ka elulõpuni, ning te soovite-viitsite ühe noore naise kustunud (teiste kogemuste põhjal) usku sellesse unistusse taastada, jätke oma email... Kõike head, võibolla on minu unistuse täitumine siiski võimalik, võib olla on sel elul mõte...
