Minu lugu siis selline.Olen 17 ja kuus kuud tagasi olin täiesti tavalien tüdruk,võibolla natuke uudishimulikum ja kogemustejanulisem.Sain tuttavaks mehega kellel vanust minust 20 aastat rohkem.Minu jaoks oli kõik seiklus,uus ja põnev.ühel ööl tegin vea ja uskusin tema juttu ,et ta ei ole võimeline lapsi saama ja olin temaga kaitsmata vahekorras.Meie nö.suhe ei püsinud kaua.Mian tahtsin eluga edasi minna ja tema paikseks jääda.Ennem aga olin teada saanud et olen rase.Rõõmustasime koos selel üle ja ei osanud midagi halba aimata.Ta lubas minule ja lapsele ilusat ja kindlustatud tulevikku.Siis tulid tülid ja me ei suutnud enam koos olla.Pidin tegema aborti.Kuna arsti aegade saamisega on nii nagu on siis oli juab hilja ja lapsel vanust juba 12 nädalat.Olin enda mures üksi.Lapse isa süüdistab mind ja arvab isegi seda ,et meelega viivitasin.Ütleb ,et minu aps.
Elan emaga kahekesi tema kasvatab mind üksi kahetoalises pisikeses krteris.Palk väike.Sügisel läksin kooli nüüd aga jätsin pooleli ,et juhutöid teha.Tahaks koolis käia aga raha on vaja.Unistan oma kodust.Oma elust.Hetkel näitab aga kõik sellel et pean lapsest loobuma kuigi armastan ainult teda .Ei oska enam olla.Olen hulluks minemise äärel.Hea nõu poelks halb ja palun teid ärge mõnitage.Ma tean et enda lollus taob jalaga perse
kindlasti kohtusse ja alimendid - see ei ole häbiasi. miinimum on vist 1500 eek'i kuus, mis ei ole üldse mingi päratusuur summa. seda peaks iga mees oma lapse heaks suutma. täitsa veider kohe, et 37a mees nii vastutustundetu saab olla. ja ütled, et rõõmustasite koos, siis järelikult ei olnudki ju abordist juttu algul? apsuks peab ta ehk teie suhet (nüüd), kuid kindlasti on ta vastutav. ära ole kindel, et suudad lapse ära anda (kuigi jah, oled ideaalne kandidaat lapsendajate jaoks - noor, mitte-alkohoolik, mitte-narkar, seega terve ja tubli lapse ema ilmselt) - mingi viie aasta pärast on kõik su probleemid ehk iseenesest lahenenud ja võibolla leiad omale toreda uue elukaaslase, kes hoolib ka sinu esimesest lapsest..
Kahju, et rõõmu lapse sünni üle varjutavad sellised mured. Püüan mitte moraali lugeda, sest eluga vaja ju edasi minna ja inimesed õnneks õpivad oma kogemustest, kasvõi vastutust võtma,küllap sinagi.
Tudengina vaatasin filmi "Moskva pisaraid ei usu", kus kangelanna suutis oma unistused teostada ja lapse suureks kasvatada vaatamata pettumusele ja raskustele. Meenutasin seda, kui endal mõnikord hästi raske oli. Hiljuti jõudis see film ka videolevisse. Filmi aluseks olnud V. Ternõhhi (?)raamatu pealkiri oli muide "Halamisest pole abi". Soovitan sullegi mitte kulutada energiat (enese)süüdistustele, vaid keskenduda lahendustele.
Soovitaksin oma unistused eesmärkideks sõnastada ja kirja panna. Siis panna kirja praeguse momendi raskused ja vaadata, millisteks eesmärkideks annaks neid muuta.
Sinu kirjast loen, et tahad nii õppida kui raha teenida. 17 a-lt saab minu teada ka õhtukoolis õpinguid jätkata. Uuri kohapealseid võimalusi. Küsi infot nii tööhõiveametist kui tuttavatelt, loe kuulutusi, ehk leiad püsiva töö. Võta ühendust kohapealse sotsiaaltöötajaga, küsi, millisete toetustega saad arvestada. Mida on vaja alimentide määramiseks?
Millised kokkulepped saad teha lapse isaga? Mille pärst teil üldse tülid tekkisid?
Kas su ema teab? Kuidas tema sellesse suhtub? Kui veel ei tea, siis kuidas teda selleks uudiseks ette valmistada. Ei ole mõtet asja ka edasi lükata. Saan aru, et ei taha ema koormata, kuid sa ei pea end selles olukorras üksi jätma. Emalt võid saada tuge, temaga tasub asju läbi arutada. Kes ja kuidas su sõpradest saaks abiks olla?
Oled sattunud n.ö. kasvukiirendusprotsessi:üheaegselt jätkama oma iseseisvumist ja samal ajal valimistuma emaks saamiseks. Muidugi jääb see võimalus, et peale sünnitamist loovutada laps kellelegi, kes seda võimalust pikisilmi oodanud. Kuid enne pead olema teised võimalused igakülgselt läbi kaalunud. Võib-olla oleks kasulik ka psühholoogi abi kasutada, sest seda kõike, millega toime tulla ja mida läbi töötada, on tõesti palju.
Igal juhul soovin Sulle meelekindlust (pealehakkamist Sul juba on) ja usku endasse. Ära siis lase enesehaletsusel peale tulla. Unistused on tähtsad, need määravad suuna, kuhu oleme teel. Järgmiseks on tähtsad sammud (valikud), mis nende teostamiseni viivad.
Loodetavasti jagavad ka teised lugejad Sinuga oma kogemusi raskustega hakkamasaamisest.
Võid vajadusel julgesti jälle kirjutada.
Sa oled kindlasti tubli naine ja saad hakkama. Kui sa oled enda üle uhke (ja seda sa peaksidki olema), siis on ka sinu lähedased sinu üle uhked. Need ajad on möödas kui nii noorte sünnitajate peale viltu vaadati ja kui keegi üritabki siis ära tee välja. Jah, kindlasti on alguses raske, ma mõtlen majanduslikult , tundub et just seda pelgad ka sa ise. Ja mure koolis käimise pärast. Usu mind, see ei jää nii. Ükski tita ei jää pisemaks, vaid kasvab suuremaks, ja ka sinu käed saavad vabamaks. Ema ja sõprade abiga leiad kindlasti võimalusi edaspidi õhtukooli minna. Ning lapsega naine pole meeste (tõeliste meeste) seas tabuteema. Sa jõuad veel kindlasti tõelist armastust tunda ja seda ka vastu saada. Miks ma seda räägin? Eks ikka oma kogemustest. Ükskõik kui suuri raskusi elu on võimeline su teele veeretama, siis oma pisikese tibu silmadesse vaadates, saad kõigest üle! Sa mõistad seda sel päeval, kui ise sama õnne osaliseks saad. Anna endast siin foorumis ikka märku ja kurda muret kui läheb raskeks. Kõike kaunist Kadi!
Ma ei tea muidugi, millised on sinu suhted emaga ja tean,et emad võivad vahel ka üsna julmad,või vähemalt ükskõiksed ja türannid olla,aga ärgu see sind heidutagu.Vahel on ka nii,et kui ema täiesti võimatu ja ei taha oma lapse lapsest midagi teada,ometigi leebub,kui pisike juba majas.No ja kui sul isegi emast abi pole,tuled toime küll,olen selles kindel.Abi leiad ikka ja mingi aeg on abiks ka emapalk,mis pole küll suur,aga kui oskad kasutada,ei jää ka päris hätta.Lapse asjad ei pea ju ka päris uued olema ja kasutatuid saab ikka ja päris korralikke ja isegi kasutamata.Mul tütrel "pisitibu" ja kuigi nad elavad kaugemal,oleksin valmis või elu andma selle pisikese eest kui vaja.Kasvatasin ka oma lapsed üksi,sest mehel tekkisid teised huvid ja kui üks laps oli alles pooleteist aastane ja noorem paari kuune, kolis lihtsalt sinna kus mugavam.Alles peale lahutust ütles ta isa,et mehel enne mind juba üks laps paarikuusena maha jäetud (ja kuna elasid vabalt,ei teadnud ma sellest midagi) Niipalju siis sellest.Kasvatasin ise lapsed üles,sest kuigi mõisteti alimendid,ei saanud ma ometigi midagi ja ka polnud mul ema,kes oleks abiks olnud.Saime hakkama,kuigi vahel oli ka üsna kitsas.Nüüd on nad üle kahekümnesed ja väga tublid ja mul on neist ainult rõõmu olnud.Õnneks on lastel elukaaslastega vedanud ja nüüd siis nooremal tütrekesel pisitütreke,kelle isa teda väga hoiab.
Jõudu ja visadust sullegi oma pisikesega hakkama saamiseks,küll saad hakkama,ära kaota lootust ja ennast.Katsu kindlasti edasi õppida ja kui abi on vaja,siis küsi,saad seda kindlasti,kui ühelt ei saa,küsi teiselt,keegi ikka aitab ja ükskord saad nii kaugele,et saad ise hästi hakkama.Lapse ära andmise mõte olgu küll viimane,sa ju ei saa kindel olla,kas hakkavad kasuvanemad su last armastama nii nagu sa ise.Enne abiellumist oli mul unistus suurest perest, kus ema - isa ja õige mitu last,see ei täitunud,jah,mu pere jäi üsna kauaks üsna väikeseks,sest ei tahtnud lastele võõrasisa ja ehk oligi see õige,kuigi öeldakse,et ei tohi elada vaid lastele.Aga ehk tänu selleleon meil lastega väga hea side praegugi ja tunnen,et nad hoolivad minust väga.See andis julgust veel ka kasulapsed võtta ja tänu neile olen veel väga palju õppinud.Sellepärast ütlengi sulle,et saad hakkama,kui vaid tahtmist on,kui tahtmist,saab kõigega hakkama.Kui on raskem,tuleb elada üks päev korraga ja ega kõik ei peagi alati väga lihtsalt kätte tulema.Ma ise olen mõelnud,et oleks mu elu väga lihtne ja kerge olnud,ehk ei oleks siis mu lastest ka nii tublisid noori inimesi saanud,siis oleks nemadki õppinud kergelt kõike saama ja öeldakse - mis kergelt tulnud,see kergelt läheb.
No sai väga pikk kiri,aga tahaks ka väga teada,kuidas sul läheb,anna endast teada ja kui abi vaja milleski,ehk saan ka aidata!
minuarvates on selline kool nagu Täiskasvanute gümnaasium (kuskil Pirita/Lasnamäe piiril, kus käiakse koolis reeglina töö jm kõrvalt. Uuri kindlasti edasi'ppimise võimalust. haridus teeb sinu ees uksed valla. See on tõesti kõige olulisem. Õpingute kõrvalt saad last kasvatada. Lapsed kasvavad tõesti kiirelt ja kunagi mõtled naeruga praegusele ajale tagasi. Kui sa vähegi oled töökas ja aktiivne ja pead endast lugu ei takista miski olemast sul edukas, hea palgaga naine. Laps on uhkuse asi - lapsega noort ema vaadatakse kadedusega - nii ilusat aega ei ole antud paljudele.
Kust saada õigusalast abi. Tahan mehest lahku minna aga ta ei ole nõus ära minema enne, kui kohtu kaudu lapse(1,7 a) endale on saanud. Elame minu isa majas. Kuhu peaksid pöörduma, et asi võimalikult kiiresti lahendatud saaks..Selles olen ma kindel, et laps jääb mulle...
Minu kaks poeg juba täsikasvanud, seega kirjutan oma väga vanast kogemusest. Olin noor ja rumal. Sain vale mehega lapse, abielusime, jäin rasedaks ja lahutasime. Mees oli jõhkard ja alatu. Mina jäin pooleteistaastase ja sündimata lapsega üksi. Polnud tol ajal veel emapalka, küll olid juba lastetoetused. Nii siis elasingi. Ülinapilt tulin välja, söin lihtsaid ja odavaid toite, riided ostsin kõik kasutatud, lastele sain tuttavatelt. Kui noorem sai 2-aastaseks, läksin tööle. Lapsed lasteaeda. Aga ma sain hakkama. Selles olukorras olles, lihtsalt elasin päev korraga ja püüdsin mitte väga kaugele mõelda. Õnneks olin ma pisut vanem ja mul oli olemas haridus. Hiljem leidsin ka elukaaslase. (Nüüdseks oleme lahus, kuid tol ajal muutis see mu elu ikka palju kergemaks)
Sulle soovitan kõigepealt räägi oma mõtetest. Kas emale, või sõbrannale või kirjuta siia. Rääkimine aitab asju läbi mõelda. Kõrvaltvaatajana tundub mulle mõistlik kõigepealt rääkida emaga, siis otsustada, millel on rohkem mõtet, kas tööl käia või haridust jätkata. Kõike sa praegu ei jõua. Peale lapse sündi on alguses väga keeruline lapse kõrvalt midagi teha. Emapalk aitab, lastetoetus aitab ja kindlasti uuri, milliseid toetusi on sul veel võiamlik saada. Sa saad hakkama. Mina küll usun. Kas sa tahad ka lapse isa alimentidega vastutama panna, see on sinu otsustada. Piinlik ei pea olema. Ma ei tea,kas nüüd on ehk asjaga lihtsam, kuid minu laste isalt mõistis kohus küll alimendid välja, kuid saanud ma pole sentiga. See on üks pikk asjaajamine.
Igal juhul jõudu otsustamiseks. Mina kaaluks esialgu kõiki muid variante ja kõige viimaseks jätaks võimaluse laps ära anda. Sina teed oma otsused ise.
