Olen olnud kahe lapsega kokku nüüd juba 3 aastat kodune. suurem on kolmene ja väike poolteist aastat vana. Enne koduseks jäämist jõudsin piisavalt karjääri teha ning suurema osa pere sissetulekust katsin mina. Nüüd, kui mul ka vanemapalk läbi, tundub, et mees suhtub minusse veidi alandavalt. Raha ma enam sisse ei too, endisest hoolitsetud ja enesekindlast naisest pole enam midagi alles. Raamatuid pole enam ammu lugenud, ning teatavasti on ka jutt selle läbi igavaks muutunud. Minu rollist kodus ja laste inimeseks kasvatamise vastutusest ei ole tal õrna aimu. kõik, mida kuulen, on vaid kriitika selle üle, mida ma valesti teen või mis tegemata jäänud. Kui mees töölt koju jõuab, tunnen juba hirmu, et millest ta nüüd jälle kinni saab hakata, millise vea ta täna leiab... vaatan närviliselt elamise üle, et midagi plahvatusohtlikku ripakil poleks. Tundub, et mina olen muutunud vaid mõttetuks kodukanaks ja peksupoisiks, kelle peal on hea oma päevaseid pingeid välja elada.
Kõige kurvem on aga see, et olen tänu pidevale materdamisele pidevalt pahas tujus. Peaaegu igal hommikul enne mehe tööleminekut, jõuame maha pidada suurema või väiksema lahingu - tema rünnates, mina kaitstes. Ja siis on mul terveks päevaks paha tuju, haun lahkumineku mõtteid, nutan, pean kättemaksuplaani... ning lõppkokkuvõttes kannatavad lapsed. Olen närviline ja oma solvumisega liiga ametis, et lastele hea ema olla. Eks lapsed muidugi selles vanuses ka, et pidevalt midagi toimub ja kuskil on vaja kogu aeg mingit tulekahjut kustutada, kuid mul lihtsalt ei jätku vaimujõudu nendega veel midagi arendavat ette võtta. Nende omavaheliste konfliktide lahendamisel lähen sageli kergema vastupanu teed, ning jätan ära seletava ning olukorda analüüsiva osa - süüdlane (enamasti veel vanem laps) saab karistuse ja asi mutt. Vaatan, et söök saaks tehtud, elementaarne majapidamine toimiks, lapsed turvatud-söödetud-joodetud-ravitud-uinutatud-lepitatud jne. (NB! oma tassi täitmiseni pole veel jõudnud!)
Ühesõnaga, mu mure ongi tegelikult laste pärast. Kuidas olla neile selle vastiku pinge juures ikkagi hea ja armastav ema? Kas meil toimib tõesti see skeem, et tugevam peksab nõrgemat ning nõrgem elab selle kibeduse välje omakorda endast nõrgemate peal välja? Nagu toitumisahel... õudne! Aidake sellest palun välja saada!
Saan sust hästi aru, kuna olen olnud sarnases olukorras. Minu tulemus oli lõpuks see et otsustasime mehega lahku minna. Ja siiani arvan, et see otus oli ainuõige, kuigi laps heidab mulle seda siiani ette. Kui sa tunned et oled selles toitumisahelas, tuleb aeg maha võtta ja rääkimine on minuarust kõige alus, isegi kui tulemus on negatiivne. Kuna mina ei pööranud oma lapsele samuti tähelepanu ja tegelikult ainult pahurdasin temaga, läksin psühhiaatri juurde, kuna tundus et hakkab üle viskama. Päris depressiooni ei diagnoositud, kuid sain ravimeid mis aitasid puhata, ja tõesti sain oma nutuhoogudele ja närvilisusele lahenduse. Loomulikult ega mehega suhted sellest paremaks ei läinud aga ikkagi, rahulikumana olles hakkas oma kooselu analüüsima ja lõpuks jah sai ka tehtud selline otsus. Aga sa proovi aega maha võtta, vii lapsed vanavanemate juurde, olge mehega kahekesi kodus ja vaadake kuidas siis hakkama saate. Sest eks lapsed tekitavad samuti vahest pingeid. Kas armastus mehe vastu on sinus veel üldse alles?
proovin vastata, kaks korda selline olukord läbi põetud. tagantjärgi tarkusena võin öelda: oled täpselt see, kelleks ise ennast pead, nii et unusta ära see alavääristav kodukana roll ja esiemade poolt sissejuurdunud alandlikkus. tõsta pea püsti ja ütle mehele, et tegeled praegu ja tegelikult tegeled ka maailma kõige tähtsama tööga st. teie ühiste laste kasvatamisega. ja see on niisugune töö mille õnnestumisest või mitteõnnestumisest sõltub kogu teie tulevane elu. räägi mehele kui tähtsad on pisikestele esimesed kodus oldud aastad ja ema lähedus ja kui tubli sa tegelikult oled, et kaks last järjest ette võtsid ja ära unusta ka isa rolli, proovi seda läbi laste tähtsustada, kolmene pole enam titt ja issi peaks temaga juba pikad jutud maha pidama. jäta tolmud pühkimata ja müra lastega ja võimalusel mine õhtuti välja. see praegune on pereelu kõige raskem proovikivi, ära anna alla, pere mikrokliima on sinu kätes. Jõudu ja anna teada kuidas läheb
Tublid on naised kes sünnitavad pea järjest oma lapsed!!
Nõustun eelkõnelejaga - pea veel pool aastat vastu ja siis mõtle lasteaia peale. Saad kodust välja ja võib - olla osaliselt töölegi. Paraneb su enda enesetunne ja võib - olla rahuneb ka mees maha ja ei virise iga tühja pärast mida kodus näeb?
Jääb mulje, et mees kardab, et ei saa üksinda hakkama pere ülalpidamisega. Ja ennem norib su kalla kui seda tunnistada julgeb. Kuna oled eelnevalt peret ülal pidanud siis tead isegi, et üksi seda teha pole kuigi meeldiv olgu eesmärk nii õilis kui tahes.
Sinu enesekindlus tuleb tagasi. Hakka suhtlema oma töökaaslastega, loe erialast kirjandust, vii ennast tasapisi kurssi asjadega mis tööl toimub.Võimalusel kasuta ära vanavanemate või heade tuttavate abi. Lapsed kasvavad iseenesest kui ema on enesekindel ja rõõmsameelne ja oskab planeerida aega ka ainult enda jaoks.
Sa saad hakkama!!!!!
Nagu näed, ei ole Sa üksi - neid, kes mõistavad ja toetada soovivad, on mitmeid. Mina nende seas. Kuid paraku on nii, et meie näeme asja ikka ainult oma kogemuste põhjal. Oled sattunud nõiaringi, mille keerukust ainult ise mõistad. Tahad olla hea ema ja hea naine ning endale aega ei jää, mida väsinum oled, seda keerulisem on laste ja mehega ning endale jääb veel vähem aega...
Nagu kirjast näen, oled tuttav Thomas Gordoni mõttega, et kõigepealt peab enda tass täis olema, siis saad jagada ka teistele. Samuti on pereterapeudid arvamusel, et selleks, et olla koos toimivad vanemad, peab suhe abikaasadena paigas olema (olgu see siis õnnelik kooselu või rahulik ja paika loksunud lahutusjärgne aeg).
Külaline, Emmeliina ja Kats juba hästi julgustasid Sind, asun nendega kampa. Ole tugev ja püüa leida endale sobiv lahendus. Ja jugelt otsi abi. Sina-minas on meie seas tore pereterapeut Haide Antson, äkki saad asja temaga arutada ja leiad mingi lahenduse. Haide kontaktaadress on: haide dot antson at sinamina dot ee
Usun, nagu Katski, et Sa saad hakkama! Ole tubli!
Inimesed,miks Te ometi virisete nii palju?Kas tõesti pole piisav õnn,kui on kodu,mees,toredad lapsed?Mida Te siis veel elult ootate+Ja enese eest hoolitsemiseks ju ometi peaks kodusel naisel aega jätkuma?Nautige elu,mõelge vahel neile,kes on õnnetud,kellele pole antud olla ei ema ega terveid lapsi...Jõudu ja päikest Teile
vastupidi,sun,ma arvan et annikale pole nii palju antud (emaks olemist ja/või terveid lapsi) ja tema elu selle võrra kurvem,seetõttu ütles nii. et ärge virisege ja olge tänulikud selle eest mis antud. aga annikale tahan öelda et nende asjadega juba on kord nii et igaüks vaatab elu ju oma mätta otsast. ja see mis teisele mure,tundub kolmandale tühiasi jne.. et eks me kõik elame ju ikkagi ja eelkõige omasid elusid ja seetõttu ongi meie mured meie jaoks suuruselt suured. ära siis pane pahaks kui mõni probleem mis siin tundub sinu jaoks tühine. kurb on kui sinu elus puudub midagi tähtsat ja olulist,tõesti kurb. aga proovime ka teisi mõista ja aidata,eks.
olge tublid,kõik.
