Minu lugu lühidalt on järgmine.Peaaegu viis aastat tagasi hakkasin elukaaslasega koos elama.Ma jäin rasedaks,aga tema käskis aborti teha.Ma rääkisin sellest sõbrannale,kes omakorda rääkis sellest oma mehele ja tema läks minu mehega rääkima,et nii ikka ei lähe.Läbi tülide jäi siiski laps alles ja isegi kokku jäime.Mõni aeg peale lapse sündi muutusin ma väga vastikuks-armukadedaks.Siiamaani on see kadedus ainult kasvanud ja ma tunnen end väga halvasti.Ma süüdistan oma meest ja kahtlustan kogu aeg.Tülid on ülepea kasvanud.Mulle tundub,et tal on keegi ja ma püüan igast väikesestki liigutusest sellele tõestust saada.Ja kui midagi kahtlast jälle märkan,siis teen meeletu skandaali.Mees ütles mulle lõpuks,et ta ei armasta mind ja tahab mu maha jätta. Minu palumise ja nutmise peale ta nõustus siiski ühekorra veel proovima,kui ma end muudan.Ja lisas,et pole võimalik viis aastat koos elada nii et inimest ei armasta,aga need kõige õrnemad tunded on tänu minu käitumisele jahtunud.Viimane kord kui talt küsisin,kas ta armastab mind,siis ta vastas,et pisut.Ma ei tea mida teha.Ma tahan kõike muuta,aga üksi seda teha ei saa.Tema ei ole nagu üldse huvitatud meie suhte kallal vaeva nägemisest.Ja see tekitab veelgi suuremaid kahtlusi,et tal on keegi ja ta ei armasta mind.Millegipärast tekitab ta minus umbusaldust või pingutan ma tõesti üle.Näiteks kadus üks tema pilt albumist ära nagu oleks ta selle kellelegi andnud.Ise ütles selle peale,et nii vana pilt ju,võibolla läks kaotsi.See on nii kahtlane.Või üks õhtu kui me olime jälle tülitsenud ja ma ütlesin,et tahan pärast rääkida kuid siiski ei rääkinud ja istusime kumbki oma nurgas.Lõpuks hakkasin end juba magama sättima,kui mees istus arvuti taha ja hakkas kirjutama.Ta vist arvas,et ma juba magan.Läksin järsku tema juurde ja nägin mingit kirja mille lõpu ta kiiresti ära kustutas.Algus oli selline,et kell on 23.58 ja ma ei näe mingeid...Küsisin,et kellele kirjutad.Ta ütles,et mulle kuna mina ju ei räägi temaga.Tegelikult ei tea ta minu e-maili aadressigi kuna pole selle vastu kunagi huvi tundnud.Ma tõesti ei tea mida teha.see kahtlus tapab mu.Nii valus on mõelda,et ta on kellegi teisega,nii palju kahtlaseid asju juhtub,ma tahaks ükskord selgust saada.Jutuajamised meie vahel ei vii kuhugi.Ikka sama jutt,et pole tal kedagi ja mina ainult kujutan seda ette.Ma tahan rahulikult elada,tahan meest kes hoiaks ja armastaks mind.Vajan kallistusi ja suudlusi iga päev.Tahan meest kes oleks minu järele hull.Tahan usaldada teda,aga ma ei tea kuidas seda saavutada.
Tahtsin veel seda lisada,et mu mees ütles et ta ei andesta mulle seda iial,et ma rääkisin oma murest sõbrannale ja ta mees niiviisi talle ütlema läks.See solvas teda.Ja ta ütles et kui veel rasedaks jään,siis jätab mu maha.Abielu vastane on ta ka.Ütleb et kui abielluda siis uhkelt ja rikkalikult,mingeid koerapulmi ta ei taha.Mina tahaks ka ilusaid pulmi,aga kus ma tean et see pole lihtsalt mingi vabandus,et ei peaks minuga abielluma.Äkki pole ta lihtsalt kindel,et mina see õige talle olen.Nii väga sooviks juba kuhugi välja jõuda et saaks oma kooselu nautida ja sellest rõõmu tunda.Praeguse seisuga on see suhe täielik piin.Päevad täis pisaraid ja valu,meeleheidet ja haigetsaamist.Olen olnud talle väga truu ja ootan seda ka temalt.See tunne on nii hea kui sul on keegi kellele olla truu,keda armastada,hoida ja hellitada.Kui ta kuskil ära on,siis ma alati ootan teda nii väga koju.Hinges on kohutav igatsus.Kuigi mul on tunne,et tema ei hinda ega väärtusta mind nii nagu peaks,armastan teda kogu südamest.Ma tahan meie suhet korda saada,aga seda ei saa teha teadmisega,et on asju mida ta mulle ei andesta.Meie vahel puudub igasugune füüsiline kontakt,ta hoiab minust eemale.Seda on raske taluda ja tekitab tunde,et ta tõepoolest mind ei armasta.Kui ta armastaks siis ta tuleks ja kallistaks isegi siis kui me oleme tülitsenud.Aga ta hoiab ka parimatel päevadel minust eemale.Ise põhjendab seda sellega,et need süüdistused ja tülid ei lähe ühe-kahe päevaga meelest ja see kõik võtab aega enne kui taastub.Aga sellest eemalehoidmisest saigi ju nagu kõik alguse.Sellepärast ma ju kahtlustama hakkasingi ja lisaks teisi asju ka mida ma eelpool mainisin.Mina ei oska enam mingit seisukohta võtta,äkki oskab keegi midagi mõistlikku öelda,mida ette võtta.Edasi kannatada nagu enam ei tahaks,lihtsalt ei jõua enam.Lahku ma ka minna ei taha,see oleks minu jaoks maailma lõpp.Ei taha teda kaotada,ta on selleks liiga oluline minu jaoks.Soovin,et suhted oleks jälle endised nagu alguses,aga ei oska seda kuidagi teoks teha.
soovitan sul leida perenõustaja ja käia esmalt ise seal. Sest kui ikka pidevalt kahtlustad, siis lõpuks su "soov" ka täitub. Me saame seda, mida me soovime - s.t. millele me kõige enam mõtleme ja keskendume. Kui sa soovid armastavat ja ilusat suhet, siis pead olema ise valmis sellesse uskuma, seda oma vaimusilmas nägema, sellest ilusast ka mehele rääkima ja ka sõbrannadele! Kujuta ette seda olukorda, mida sa tahaksid näha nii, nagu see olekski sul juba olemas. Ja keskendu ainult selle ilusa pildi nägemisele! Olen täiesti kindel, et kui sa keskendud armastusele, usaldusele ja ilusale oma suhtes, mida sa soovid saavutada....siis õige pea see ka saabub sinu ellu. UNUSTA armukadedus...kui tekib, siis ütle endale 'tühistan' ja mõtle armastusega oma mehele.
Armastust pead ka jagama...ei aita et sa ise arvad, et tunned seda...kaaslane tahab ka seda tunda!
Loe eneseabi raamatuid....ja tegele iseendaga. Ära püüa muuta teist...vaid iseennast.
Ja kui sa sellega hakkama saad, siis hakkavad imelised asjad su elus juhtuma!
Kirjutate, et pärast lapse sündi muutusite eriti armukadedaks. Tunded on alati tundja omad ja sageli vähe seotud teise inimese käitumisega. Teie olete armukade ja kahtlustate meest. Kuidas te ise tunneksite, kui keegi teid kahtlustab ja teie järele luurab või teeb etteheiteid, millel pole vähimatki alust. Usun, et ka teie paneksite mehele sellist käitumist pahaks, kui tema nii teeks. Mis võib olla teie armukadeduse põhjuseks? Kas teie välimus muutus pärast lapse sündi? Kas olete endaga rahulolematu ja tunnete, et pole enam endiselt meeldiv? Kardate, et sellisena te ei ole mehele ligitõmbav? Või tekitab lapse olemasolu teis ärevuse, et te ei tule eluga toime, kui mees peaks lahkuma. Naised tunnevad lapse ees tohutut vastutust ja tahavad tema elu 100% turvaliseks teha. Sageli on just alateadlik hirm mitte toime tulla teise inimesesse klammerdumise põhjuseks. Armukadedus on vajadus kontrollida teise inimese iga sammu, et välistada vähimgi hülgamise võimalus. Sellisel kontrollil on aga sootuks vastupidine mõju soovitule. Kontrollitav ehk teie abikaasa püüab vältida ebameeldivaid jutuajamisi ja võib teist eemalduda. Ühinen eelvastaja soovitusega, et otsige endale nõustaja, kes aitab teil enda enesekindluse taastada ja sellega vähendab teie armukadedust. Tegutsege kohe, sest teie käitumine õõnestab teie suhet.
