Elanud naisega koos ca 8 aastat. Pole veel lapsi ega abiellunud. Esimesed 5 aastat olid ilusad, kõik oli nii nagu peab. Ise olen olnud korralik st. kõrvalt ei pane ja naisel on turvaline minuga olla.
Probleem tekkis, kui juhuslikult avastasin, et naine suhtleb teiste meestega neti vahendusel ja hiljem telefonitsi. Kuna ise selliseid trikke ei harrastanud ja olin meie suhte üles ehitanud aususe peale, siis see asi lõi ikka jalad alt ära küll. Ma ei tea, kas oli ka "tõelist" petmist.
Igastahes peale seda hakkas nn. suhte allakäik. Nüüd tagantjärgi mõtlen, et oleks pidanud siis asjale lõpu tegema. Kuna olen selline, kes ikka igast jamast proovib jagu saada, siis suurelt osalt tänu minu soovile, proovisime edasi. Muidugi tuli neid samasid teemasid aina uuesti ja uuesti. Mina nuhkisin, tema kasutas ära minu usaldust. Mõelmad tegime vigu. Vahepeale sai isegi aeg maha võetud ja mõned nädalad lahus elatud. Suures osas, siis põdesin suuremad jamad siis ära. Tekkis selline paksu naha tunne ja suutsin ennast enamjaolt tummaks kalaks kehastada. Kõige imelikum on see, et pidasin ennast selliseks, kes kunagi armukadetsema ei hakka.
Lõpetasin nuhkimise ja korrutasin iseendale, et teadmine on põrgu, mitte teadmine õnnistus. Ja miks mitte lubada tal siis teiste meestega, netivahendusel flirtida. Aga tänu nendele jamadele on suhe muutunud selliseks üles/alla kõikumisteks. Eks mõlemad on väsinud, kuid samas mingi hetk jälle tunneme, et oleme teineteise jaoks parimad. Peale selle kummitasid igasugused muud olme elu probleemid. Ja tülid olid meie kui rahulike inimeste jaoks ikka megad. Sõimasine ja ähvardasime üksteist mahajätmistega jne. Põhimõtteliselt agoonia läbi väikeste päikesekiirte on kestnud ca 3 aastat. Mõlemad nüüd leppisime kokku, et paari kuu pärast istume maha ja otsustame, kas kõik või mitte midagi. Selles mõttes, et lapsed jne. Hetkel on selline tunne, et suhe seisabki koos veel tänu minu tahtmisele. Küsimus ongi, et kas niimoodi jätkata isegi, kui soovime koos perekonda luua tulevikus või see asi ära lõpetada. Kuna hetkel veel piisavalt noor, et eluga edasi minna. Raske dilemma ees, kuna pool elu nagu koos oldud.
Võib-olla Sinu elukaaslane ei näinud oma netisuhtlustes midagi halba justnimelt sellepärast, et niisama suhtlemisest kaugemale asi ei läinudki? Pärast aga solvus Sinu süüdistuste peale ja hakkas nii-öelda kiusu ajama? Võib-olla olete lihtsalt mõlemad pikast kooselust natuke väsinud ja tema otsis midagi värskendavat? Võib-olla on teie igapäevane elu muutunud veidi rutiinseks, käite vähe väljas, ei kutsu külalisi, ei tee puhkuse ajal midagi põnevat? Istuge kindlasti maha ja püüdke koos RAHULIKULT rääkida ja aru saada, mida te elult tahate, kas ehk ei ole midagi tähtsat teineteise juures unarusse jäänud... Katsuge ainult teha nii, et sellest ei tuleks järjekordne teineteise süüdistamine, kus kuulatakse ainult iseennast! MISKI asi ju hoidis teid 8 aastat koos, vaevalt et nüüd ootamatult selgus, et oled kõik selle aja elanud kõrvuti inimesega, keda Sa tegelikult üldse ei tunne ja kellel on hoopis teistmoodi arusaamad ja väärtushinnangud...
Otsus ühiselt arutada, mis ja kuidas edasi paistab vajalik. Nõustun eelkirjutajaga, et vastastikustest süüdistustest peaks hoiduma. Kui näete ennast kannatanuna ja naist süüdlasena, pole ühist tulevikku ja head suhet loota. Pigem püüdke vahepealsel ajal tunnetada olukorda n.ö. naise nahast, tema pilgu läbi. Tundke huvi ja kuulake ära, milleks ta seda netisuhtlust vajab. On see lihtsalt vaheldus, eneseväljendusvajadus, soov mõistmise järele või veel midagi muud? Püüdke ka ennast vaadata naise pilgu läbi ja teie suhet neutraalse kõrvalseisja pilgu läbi. Kas teistest vaatepunktidest paistab midagi, mis oma mätta otsast märkamatuks jäänud?
Meenutage algusaegu, mis teid siis ühendas ja tõmbas? Mis on sidunud senised aastad? Mis on teie suhte vundamendiks? Mille poole elus liigute? Millist suhet teist kumbki soovib? Mida kumbki teineteiselt ootab ja mida on valmis omaltpoolt andma? Kas see, mida oma naisele pakute, on see, mida tema teilt vajab? Kuulake oma naist nii, et te teda ka mõistaks.
Paljudel meestel on aidanud ennast ja naist mõista loetud raamatud:
J.Gray "Marss ja Veenus. Igavesti koos"
B. Angelis "Kuidas armastada õnnelikult kogu elu."
E. Asen "Pereraamat. "
Ka pereteraapiasse pöördumine võib aidata suhete sasipuntraid lahti harutada.
Enne lapsesaamist peaksite jõudma enestes selgusele. Lapsel on turvaline sündida suhtesse, millega vanemad ise rahul on. Lapse suhtes poleks õiglane, kui teda eostatakse vanemate suhte päästmiseks.
Julgust vaadata asjadele otsa ja neid tunnistada! Armastust ja meelekindlust!
Minul näiteks ongi netis palju suhtlust, ka vastassoost inimestega. Suhtlus pole veel flirt! Aga kuidas mõista tsitaati "mina nuhkisin ja tema kasutas ära mu usaldust" - kui nuhkisid, siis puudus ju usaldus ja mida pole, seda ei saa ka ära kasutada...
Mõistan sind, autor. Ka mind häiris väga see, et elukaaslane netis palju suhtleb. Ja see suhtlemine toimus iga päev. Sattusin neid kirju lugema - suhteliselt mittemidagiütlevad meil sajab, kuidas teil ilm on? - kirjakesed tihedalt edasi-tagasi. Kui ma ise poleks avastanud sellist suhtlemist, poleks ma sellest ka teada saanud.
Ma lihtsalt ütlesin oma kallile kaasale, et mulle see asi ei sobi. Kui tal on minuga midagi puudu, siis väljendagu eda mulle ja olgu minuga alati aus. Siiamaani pole ma temalt saanud normaalset põhjendust tema teole. Ta ütleb, et ta suhtles seal netis nende inimestega niisama, harjumusest.
Minu elus ei toimu niisama või harjumusest küll mitte mingit suhtlemist kellegagi, selleks peab ikka huvi olema.
Ühesõnaga, ta lubas, et ei suhtle enam netis, koristas oma kontod portaalidest. Sest see on mulle vastuvõetamatu. ning lopuks nentis temagi, et saab minust aru ning talle ei meeldiks, kui mina oleksin see, kes netis suhtlemas käib.
Seda võib pidada liigseks kontrollimiseks või armukadeduseks, aga fakt on see, et miks ma pean oma rahu rikkuma sellega, et talun elukaaslase surfeldamist netis ilma minu teadmata? Ei talu. See pole minu meelest normaalne.
Nii et jõudu sulle. Ja kui su naine punnib vastu ja õigustab omi käike... Võibolla jääb sulle sellest okas hinge ka edaspidiseks? Mina -vist - olen oam elukaaslase sellistest tempudest õle saanud ja elan temaga edasi. Aga kui see korduks taas - ma ei tea, mõtleskin tõsiselt. sest oma närve tuleb siin elus hoida. Otsin kindlus- ja turvatunnet ja alla selle ei lepi.
sest olgu see suhtlus seal netis kui süütu tahes - iial ei tea, millal ja kellega võib tekkida tõmme ning kõik uus tundub huvitavam- Ning ole nüüd sina see loll, kellega koos olemise turvatundes endale vaikselt uusi vüimalusi välja vaadatakse. Väga mugav.
Aga võibolla oli see naisel lihtsalt suhtlusvajadus. Kui palju ja kui avatult te üksteisega räägite? Äkki tal jääb suhtlemisest, läherdusest, jagamisrõõmust puudu? Soovin siiralt sulle edu! Oled väga tubli mees, et mõtled ja muretsed ja püüad asju paremaks teha.
Lugedes sinu lugu,tundus see kõik nii tuttav.Olen täpselt samas olukorras mis sinagi.Ja ma tean väga hästi kui raske seda taluda on.Iga hommik tõusen lootusega,et äkki on midagi muutunud,aga ei.Ta on minuga veel lihtsalt sellepärast,et ei ole endale kedagi kindlat leidnud.Ta ütles,et tahab mind maha jätta ja ei armasta mind.Minu palumise ja nutmise peale ta veel nõustus korra proovima.Aga ega minagi loll pole,ma ju tunnen et ta pole südamega asja juures.Meie suhe on külm ja meie vahel puudub igasugune kontakt,kuigi ma nii väga ihkaksin kasvõi ühte kallistust päeva jooksul.
Võin siis natuke tagantjärgi kommenteerida. Proovisime siis päästa, mis päästa andis, kuid kahjuks see ei aidanud. Läksime sõpradena lahku ja aeg-ajalt ikka kokku saame ja joome kohvi vms. Leidsime, et kõige parem variant on teineteist vabaks lasta. Ehk siis võibolla kunagi aasta pärast vms uuesti üritada (puhta lehena), kui vahepeal paremat hingekaaslast ei ole tekkinud. Tundub, et see oli parim, mis me teha saime. Kokkujäädes, oleks ikkagi probleem alles jäänud ja päris lahku minnes (st. et üldse ei suhtle) oleks mõlemile väga raske olnud.
Ise olen küll suht rahulik, päike on uuesti paistma hakanud ja elu on jälle ilus. Ja võibolla tõesti mingi aja pärast proovime uuesti, kuid kardan enda poolt, et on palju paremaid ja positiivsemaid naisi olemas.
Igaljuhul võin öelda, et ei teagi kedagi teist, kes oleksid nii palju üritanud suhet päästa ja isegi meie ei suutnud seda. Ehk siis inimesel on väga raske ennast muuta. Ja soojendatud supp pole ikka see. Kuigi eks iga suhe ole erinev.
Loodan, et keegi saab hea näite, kui peaks olema analoogne probleem.
Aitähh näite eest. Olen samas olukorras, kus mees on mind täielikult interneti vastu välja vahetanud. Ainult süüa arvuti talle veel ei tee ja pärisnaist voodis ei asenda, aga ülejäänu... Eks ootan ja vaatan mis saab ning üritan ikka ja jälle talle rääkida et nii on ju valus. Aga tundub et asi läheb sama rada kui sinul, sest mees ise ütleb et talle selline elukorraldus meeldib ja ta EI VIITSI seda muuta. Mh, aga meil on ju ka lapsed. Raske.
MISKI asi ju hoidis teid 8 aastat koos, vaevalt et nüüd ootamatult selgus, et oled kõik selle aja elanud kõrvuti inimesega, keda Sa tegelikult üldse ei tunne ja kellel on hoopis teistmoodi arusaamad ja väärtushinnangud...