Elu on muutunud väga keeruliseks. Probleem sa alguse sellest,et elukaaslane leidis endale uue mehe ja seda juba pool aastat tagasi. Umbes samal ajal sain ise ka sellest teada. Siiamaale elasime koos 7 aastat,meil on 4 aastane laps.Nüüd on kõik läinud niikaugele,et uus mees üüris (äkki ostis?)neile korteri,laenu eest ostavad kõik uue tehnika ja mööbli.Paar päeva tagasi hakkas elukaaslane ka oma riideid pakkima,et kodust ära minna.Lapse tahab ka endaga kaasa viia,kuid ma ei suuda sellega leppida.Ma armastan elukaaslast endiselt,vaatamata sellele mis juhtunud on.Jah,ma tean,et ema ja laps kuuluvad kokku,kuid miks see peab nii olema?Laps ütleb ,et tahab minu juures elada ja seda soovin ka mina.Ma ei ole mingi joodik ega ringitõmbaja ,kes raha laristab.Olen otsinud ka lisatööd,et perele saaks korralikku elu pakkuda.Kuid nüüd tõmmatakse sellele vesi peale. Ei tea mida teha?Paratamatult pean olukorraga leppima,kuid ma ei suuda seda teha.Ei saa oma tundeid ära visata.Laps saab ka aru,et asi on mäda,ja püüab meid lähendada-paar kuud juba.Meie lapsega soovime kõike muuta ja parandada,kuid temake on omale nii kindlaks jäänud ja ei pööra sellele tähelepanu.Ta ütleb ise ka ,et laps on see,kes saab kõige rohkem haiget.Nii see on,ja sellepärast ongi nii et ei tea mida teha.Laps on siin kasvanud,siin on tema kodu.Kas tõesti peab laps siit ära minema ainult sellepärast et ema seda tahab?Last on ka juba uude korterisse viidud,kuid ikka ütleb et tahab minu juurde jääda.Kas lapse soovid loevad,või peab ta tegema nii nagu ema tahab?Kas keegi oskab midagi asjalikku soovitada?Ootama jäädes...
...eelnevale veel lisaks.Paljud minu tuttavad ütlevad,et ära lase last ära viia.Nemad teavad,et laps oli minuga,kui temake omale uut meest sebis.Nüüd on elukaaslane minu peale vihane,kui ma ei lase lapsel nendega koos välja minna.Öeldakse,et lähevad poodi,aga tegelikult... Täna ütles mulle,et tahab last ööseks uude "koju" viia.Ei tea mida teha?Keelata ju ei saa--ikkagi lapse ema.Kas keegi oskab öelda ,millised on võimalused ,et laps jääks minu juurde elama.Ma tõesti soovin seda!Ma usaldasin oma elukaaslast,aga jah....
Olles ise pettunud pere lahkumisest, muretsete hetkel kõige enam lapse pärast ja soovite talle pakkuda parimat. See on imetlusväärne. Kirjutate, et armastate lapse ema endiselt ja kogete praegu ilmselt väga vastakaid tundeid. Lahuminek on valus kogemus nii Teile kui lapsele, raske on leida sellist lahendust, et keegi ei oleks õnnetu. Ühest küljest mõistate, et lapse ja ema seotus on vajalik ja loomulik ning seejuures on rakse leppida, et Teil isana ei ole samaväärseid õigusi lapse elukoha küsimuses. Eriti ebaõiglaseks teeb olukorra teadmine, et ka laps soovib jääda Teie juurde ja oma endisesse kodusse.
Jah, see on justkui reegel (enamasti ka täiesti loomulik ja põhjendatud), et ema ja laps jäävad kokku ning vaid väga mõjuvatel põhjustel otsustatakse teisiti. Ka siis, kui näiteks kohtust abi otsitakse. Kohtusse või lastekaitse spetsialisti poole tuleb pöörduda siis, kui omavahel kokkuleppele ei jõuta. Kui veel ametlikust asjaajamisest rääkida, siis lapse arvamust arvestatakse kohtupraktikas alates 10.eluaastast.
Küllap on ka teistsuguseid võimalusi ja lahendusi. Alati on hea, kui esmalt vanemad arutavad koos kõik võimalused läbi ja tõepoolest lähtutavad sellest, mis on lapsele parim. Selles aga sageli eri meelt ollaksegi.
Kui omavaheline suhe on emotsionaalselt pingeline, siis võib ühise arusaama leidmine kujuneda väga keeruliseks. Kindlasti on väga oluline lapse soov, see kus ja kellega ta end paremini ja kindlamini tunneb. Vahel ei arvestata piisavalt seda, kui raske on lapsele samaaegselt leppida vanemate lahuminekuga, vahetada kodu ja kohaneda uue pereliikmega ning seejuures taluda ühe lähedase inimese eemalolekut. Seda on võib olla ka täiskasvanule talumatult palju, seda enam lapsele.
Kuidas siis ikkagi edasi minna? Sõltumata sellest, kuidas lõpuks otsustate, on oluline ja parim kõigile, kui ei ajaks sassi seda, mis puudutab teie omavahelist suhet (pettumus, kibestumine jne.) ja seda, mis puudutab suhteid lapsega - olete lapsele mõlemad väga kallid, lähedased ja ta vajab teid mõlemaid. Lapsele on väga raske koorem, kui ta peab valima, eelistama kedagi teisele. Talle peaks jääma võimalus suhelda ja kontakti hoida mõlemaga ning tunda seda, et ema ja isa hoolivad temast jätkuvalt.
Pika jutu lõpetuseks tahan öelda, et oluline on saavutada omavahel koos lapse emaga kokkulepe, mida mõlemad aktsepteeriksid (vastasel juhul peate pikka lahingut, millel ei ole võitjat). Eelduseks on vastastikune soov üksteist ära kuulata ja mõista. Proovige rääkida selgeks, kuidas on teie suhe praegu ja kuidas edaspidi võiksite vanematena suhelda, väljendage, kuidas end isana tunnete.
Kui praegu on oluline otsustada, kelle juurde laps jääb, siis näidake üles head tahet kaaluda läbi mõlemad variandid, arvestada otsuse mõju kõikidele asjaosalistele. Kui otsus tehtud, siis kuidas teine vanem lapsega võiks suhelda ja koos olla. Ühistele arusaamadeta võib kujuneda suhtlemine lapsega iga kord raskeks ja närvesöövaks katsumuseks - millegi tõestamiseks või kellegi halvustamiseks ja süüdistamiseks. Selle kõige vältimine on teie mõlema võimuses.
Soovin Teile toredaid suhteid lapsega, jätkuvat hoolivust ja järjekindlust parimate otsusteni jõudmisel.
Ei tea mida teha?Paratamatult pean olukorraga leppima,kuid ma ei suuda seda teha.Ei saa oma tundeid ära visata.Laps saab ka aru,et asi on mäda,ja püüab meid lähendada-paar kuud juba.Meie lapsega soovime kõike muuta ja parandada,kuid temake on omale nii kindlaks jäänud ja ei pööra sellele tähelepanu.Ta ütleb ise ka ,et laps on see,kes saab kõige rohkem haiget.Nii see on,ja sellepärast ongi nii et ei tea mida teha.Laps on siin kasvanud,siin on tema kodu.Kas tõesti peab laps siit ära minema ainult sellepärast et ema seda tahab?Last on ka juba uude korterisse viidud,kuid ikka ütleb et tahab minu juurde jääda.Kas lapse soovid loevad,või peab ta tegema nii nagu ema tahab?Kas keegi oskab midagi asjalikku soovitada?Ootama jäädes...