Tere! Ei teagi kust alustada, kuna mure tundub korraga nii meeletult suur, kuid samas paneb mind imestama, et ma ise ei suuda seda enam lahendada. Asi on minu 6a tütre käitumises, nii imelik kui see ka ei ole, aga mul on temaga juba sünnist saadik üpriski raske suhe olnud. Meie suhe on nö tõusude ja mõõnadega. Tal on minu arvates väga raske iseloom, tuju kõigub sinna-tänna, kord naerab, kord nutab. Kuid kõik oli enam vähem korras kuni perre sündis uus laps, kes nüüdseks on 3a. Ja nüüd olen ma tupikseisus, ma lihtsalt ei tea mida teha. Ma ei saa oma 6a lapsega enam hakkama. Olen mõelnud, et on õige aeg minna psühhiaatri või psühholoogi juurde, kuid enne mõtlesin küsida nõu ka siit, võib olla teen ma ise sääsest elevanti. Mure on mul siis lapse käitumisega, tujudega, jonnihoogudega. Ta kiusab oma nooremat venda. Talle lausa meeldib teda närvi ajada. Alati eputab ta ees "näe, mul on see, sul ei ole ja sa ei saa ka" venna hakkab nutma ja antud eset endale tahtma, läheb kakluseks, karjumiseks, siis sekkun mina, alustuseks palun tal ese vennale anda, et too kuss jääks, siis küsin tütre käest, miks on vaja eputada. Kui ta ei eputa ja ei narri, siis ei peaks praegu eset ära andma ka. Ja nii on kõigega. Me riidleme pea iga päev. Ma olen proovinud olla nii meeletult rahulik ja hea, karm ja väheke tige, mitte miski ei aita. Ma ei saaks ka öelda, et antud käitumine on seotud armukadedusega, ma nö ei armasta poega rohkem, ma veedan nende mõlemaga võrdselt aega, vahest olen tütrega isegi rohkem, kuna näen, et ta vajab mind. Olen talle väga palju kordi rääkinud, millised on tema käitumisvead, mis riide tekitavad, ta lubab muutuda ja enam mitte teha, kuid paari tunni pärast on sama olukord majas. Mul tuleb päris segane kiri, sest peas on nii palju mõtteid, süüdistan iseennast, tunnen, et olen emana läbi kukkunud. Kardan kõige rohkem, et mu suhe tütrega muutub ajaga vaid hullemaks ja puberteedi eas jään tast üldse ilma. Ta räägib mulle vahest, et keegi ei armasta teda, kõik pahandavad temaga, vastan talle, et kõik armastavad teda väga, sellepärast nad õpetavadki, mitte ei pahanda. Ta nutab väga palju, võiks öelda iga asja peale, kui midagi ei saa, kui keegi (mängukaaslane) solvub ta peale. Ma lihtsalt ei saa aru, kust see kõik tuleb, kas tõesti mõjus talle venna sünd niimoodi, aga ometi ei ole ta kõrvalejäetud. Või ma ise ei pane seda tähele??!!?? Palun, aidake mul lahendus leida, mida ma tegema peaksin. Olen temaga rääkinud, et mis sind vaevab, tema vastab, et kõik on korras, et ta käitub pahasti, sest ei saa teisiti, kuigi tunneb et see on vale. Ma ei saa ka öelda, et ta alati nii käitub, vahest on ta vennaga väga armastav ja hooliv, nad võivad ka väga hästi läbi saada. Võib olla ma otsingi murede põhjust valest kohast, võib olla on viga minus või väikevennas, mis tütart nii endast välja viib. Andke palun nõu, kuidas antud olukorras käituda, ütlen ausalt, ma tean küll, et pahaga ei võida kunagi, aga ma ise ka ei suuda alati sellistel hetkedel rahulikuks jääda, ikka tõstan häält, kuigi tean, et ei tohiks. Kuidas ma siis käituma peaks?
Tänan ette vastuse eest,
X
|
