Tere.
Tahate mõista lapse soovi trennis enam mitte käia. Teile tundub see igati hea ettevõtmisena: füüsiline koormus tasakaalustamas vaimset, eemal arvutist. Tahaksite õppida aktiivset kuulamist, et põhjuseni jõuda.
Laps on esitanud mõne põhjuse, on väsinud ja tüdinud. Minek on nii vastumeelne, et nutt tuleb peale. Teile esitatud põhjused veenvatena ei tundu. Kui laps ütleb, et Te ei mõista, saate tunnistada: „Jah, kallis ma tõesti ei mõista. Palun räägi mulle pikemalt, mis sa trennis käia enam ei taha.“ Olge siis valmis siiralt kuulama ja sõnastama lapse öeldut ümber, nt. „Sa oled väsinud.“ Edasi võiks arutleda puhkamise võimaluste üle, selle üle ka , et arvuti taga puhata ei saa jms. Aktiivse kuulamise eelduseks on siiras soov kuulda, midagi eeldamata, nagu isegi kirjutate. Kuulake hoolega, kuidas ja kui kaua ta tahaks puhata, arutage need võimalused koos läbi.
Teada on seegi, et inimesed otsivad neile sobivaid spordialasid ikka katse-eksituse meetodil. Sellest, et üks trenn juba jäi pooleli ei maksa suusrt numbrit teha, pigem tunnustada ennast lapsele antud võimaluste eest. Ja olgem ausad, tänapäeval pole sportimine laste hulgas eriti populaarne, ehk oleks abi poja tunnustamisest trennis käimise eest.
Soovin Teile kannatlikku meelt.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
|
